Viga, mis seltsil juhtus, ei too kaasa midagi halba ja aps saab kerge vaevaga parandatud, kuid sündmus annab aluse mõelda, kuidas info liikumist parandada. Ikka selleks, et muinsusi puudutavad ettevõtmised soovitud headuses välja kukuksid.

Pärnu Postimehe arvates ei tohi kõnealusel juhul küll Rajarile ega muinsuskaitsele ninna karata. Ei ole nii, et muinsuskaitsjate eesmärk on kõike ja kõiki takistada. Nemad ei suuda ega peagi suutma kõiki seda vajavaid hauatähiseid, mälestisi, muinsuskaitseobjekte korda teha. Küll evivad nad infot selle kohta, kuidas midagi taastada.

Pärnu-suuruses linnas võiksid inimest üksteist tunda ja kas või telefoni teel üksteisega ühendust saada, et üks pool saaks oma plaanid ära rääkida ja teine kasulikku nõu anda, et heade kavatsustega ei saaks sillutatud põrgutee. Paraku ei paista see toimivat ja, kui konstateerida fakti, et põhjalikum teave muinsuskaitselises mõttes oluliste haudade ja hauatähiste kohta asub Eduard Rajari peas, ongi hädad kerged tulema. Põhjalik internetipõhine ja avatud andmebaas suudaks info kättesaadavuse suhtes väga palju ära teha. Sõerdite hauaplatsi lugu olgu hoiatav näide, mille abil otsida teid, et head teod teadmatusest pahadeks ei muutuks.