Vindi Volli: Seeme mullas, pea kipsis

Kui naise võtsin, küsisin bussijaama infoletist, kas ikka tasub võtta ja kas on hea naine. Ja kui mõnikord prügipange lähen tühjendama, küsin jälle sellesama naise ehk rumalasti öeldes Ärmiine käest, kas ta äkki ise ei tahaks minna tühjendama.

Sellepärast kirjutasin linnavalitsusse kirja ning pärisin uudishimulikult, kas ma oma uulitsale tohin kartulid maha panna või on kellelgi midagi selle fakti vastu. Kirjutasin juba enne jõule, aga vastust ei saanud. Siis kirjutasin pärast jõule ja ikka ei saanud vastust.

Siis võtsin labida pihku ja läksin küsima, miks pole saanud. Selle peale ütles üks ametniku moodi isik, et nad seda asja võib-olla natuke uurivad ja pole vaja laimata ega poriga loopida.

Loomulikult polnud mul aega pikalt oodata, panime eile Veeliksiga ikkagi tuhlid maha. Tänav on ju aukusid täis nagu purjus bussijuhi püksitagumik, mida seal enam passida.

Möödunud aastal panime samuti maha ja igale poole mujale, läks täiesti täppi ja kümnesse. Saime mugulad kenasti aukudesse, siis laoti asfalt peale.

Sügisel hakati torusid toppima ja uulits kaevati jälle pahupidi. Polnud muud vaeva midagi, kui kartul korvi noppida ja põske pista. Väga kihvt värk, igal juhul.

Veeliks arvas, et võiksime supelrannaski kätt proovida. Et kartul ehk hästi ei kasva, aga järsku banaan või tomat või porgand kasvab. Et juba kannavad seal sõelaga vett ja liiva ja sügisel kannavad vett ja liiva ja nii edasi. No ma ei tea, selle üle peab mõtlema.

Porgandile tuleks ju aed ümber teha, et keegi banaani nahka ei paneks, ja kurjad koera sisse ja välja lasta ja peesitajatele hirm paruka alla ajada ja mis kõik veel. Eks vaatame, jah.

Mis puudutab malemängimist, siis minu arvates on siin veel vajakajäämisi, mida ka meister Kasparov presidendile välja ütles.

Sest kui sa mõnikord soojal ajal tänavatel käid, hakkab kangesti kõrva, et muukeelsed inimesed on malemängimisega väga hästi kursis, kuna räägivad kogu aeg “matt” ja “matt”.

Eestlased nii hästi kursis ei ole, sest ei ütle isegi “šahh” ja “šahh”, vaid lähevad ära välismaale ega tule enam tagasi.

Sellest teen mina järelduse, et lapsi peab juba koolis õpetama “matt” ütlema, sest muidu ei jõua meie tõesti kusagile mujale kui ainult välismaale.

Raeküla jaamahoonele tegid nad nüüd lõpuks ikkagi otsa peale ja hakkavad vist raudteetsisternidest varsti pentsu müüma. See viib jällegi mõttele, et miks ainult seal ja miks ainult pentsu. Et sadamas võiks ju näiteks naistetrussikuid ja bussijaamas piima ja taksopeatustes tollipulkasid müüa. Ja kui veel välja arvestada, et teised linnas asuvad pentsujaamad jäävad nüüd rahast puhta ilma, peaks trussikumüügil perspektiivi olema.

Üks fakt närib veel oma teravate hammastega minu siseorganeid. Nimelt on Tammiste linna minu teada vanade inimeste kodu ehitatud, aga vanadel inimestel, kellel nagunii käsi väriseb, libiseb maapind kogu aeg kepi ja jala alt ära. Suured kaldaäärsed lahmakad sõidavad muudkui sahinal jõkke ja lõppu ei paista kusagilt.

Seetõttu oleks kindlasti mõttekas ehitada vanadele inimestele mingisugune suur laev, kus nendel enam üldse midagi ära ei libiseks, sest muidu on õnnetus varsti varbaga katsuda, ja seda pole kellelegi vaja. Välismaa vanad inimesed sõidavadki ju kogu aeg ümber maakera ja on kuuldavasti väga rahul ega ole karta, et ära libiseb.

Politseid ma nüüd enam hästi palju ei usalda, kuna ajab kogu aeg hirmu nahka.

Ma sõitsin parajasti tõukerattaga ja lauatelefon oli juhtmega kaasas ja kahjuks helises ja politsei pidas pulgaga kinni ja küsis, mis asja ma oma arust teen. Et miks mul käed-vaba-süsteemi ei ole. Ütles veel, et olgu see eelviimane kord, sest muidu nemad oma tegude eest ei vastuta.

Täna läksin siis tõukerattaga niimoodi sõitma, et käed vabad oleksid, aga politseid ei olnud kusagil näha. Ja minu pealuu on nüüd peaaegu üleni kipsis ja kõik kohad valutavad. Kui keegi politseid näeb, öelgu kindlasti edasi, et olgu see viimane kord, sest muidu mina ka enam ei vastuta.