Eile esitleti Pärnu muuseumi kohvikus Tartu ülikooli kirjastuse kaasabil välja antud raamatut ““Kuningamäng” ärkamisaja koidikul”, mille autoriks Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk.
Raamat äratab ellu erakordsed saatused
4. mai 2012, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Autori sõnade kohaselt on raamat akadeemiline, mitte ilukirjanduslik. “Kuid tõsielust võetud perekonnalood tunduvad vähemalt mulle isegi huvitavamad kui fiktsioon,” märkis Aldur Vunk.
Autori tutvustuse järgi kõneleb raamat kolmest eesti ja ühest baltisaksa perekonnast läbi mitme põlvkonna, kes kujundlikult osaleksid nagu rollimängus “Kuningamäng”. See mäng on Pärnumaa pärisorjuslike talupoegade kaardimäng, kus tegelasteks kuningas, kindral, kubjas, vanem talupoeg ja noorem talupoeg.
Tuntud ja vähetuntud
Perekonnalood on valitud Prantsuse revolutsiooni aastatel Põhja-Liivimaal sündinud nelja tegelase järgi. Pärnu mees Carl Gustav Jochmann on väga tuntud ja Audru mehe Friedrich Wilhelm Martensi laiem tuntus on tulnud tema rahvusvahelise haardega poja Friedrich Fromholdi kaudu.
Martenseid, kes esindavad vabalt sündinud segaseisust, on jälgitud lausa Põhjasõjast saati, et teha kindlaks nende põlvnemine ja seos pärisorjusega.
Tartu mees Michael Gerhard Schwan ja Kambjast pärit Luiga Jaak on aga vähem tuntud tegelased. Schwan on hakkama saanud sellega, et tõusis pärisorjast päritava aadlitiitli kandjaks. Luiga Jaagu poeg on aga kandnud meie ärkamisaja loos koormat, millest seni palju juttu pole olnud – tema üritas rajada eestlaste oma vabakirikut, mis oleks murdnud sakslaste ülemvõimu usuelus.
“Nii oli nendes perekondades kas esimeses või teises põlves inimene, kelle elu oli erakordne ja väärib jäädvustamist meie rahvusterviku kujunemisloos,” rõhutas Vunk.
Laiale lugejaskonnale
“Raamatut, mis koondaks mitu perekonnalugu ja ulatuks pärisorjuse ajast ärkamisaega, olen peas kandnud aastaid,” ütles autor. See on täienenud konverentsi- või näituseprojektidega, milleks on tarvis olnud selgitada isikulugusid.
“Vaadates ringi praegu enesestmõistetavate õiguste ja tagaplaanile surutud kohustuste maailmas, tundus omal maal ilma elementaarsete inimõigusteta elanud esivanemate meenutamine vajalik. See, mida nüüd võib pidada enesestmõistetavaks, pole ju tagatud igavesti,” arutles raamatu autor. “Ühiskond muutub meie ühises tegevuses kogu aeg ja tulevik ei sõltu vaid meist. See on filosoofiline taust, elulugude kirjeldamisel tulevad eri valikute tulemused ise välja. Võib elada enesele, seades eesmärgid väga maiselt ja materiaalselt, võib elada ka kõrgemate sihtide poole püüeldes.” Nendest valikutestki on raamatus näiteid.
““Kuningamäng” ärkamisaja koidikul” on Vungi hinnangul üksikisiku tasandilt kirjutatud raamat, mis mõeldud lugemiseks neile, keda huvitab 18.–19. sajandi sotsiaalne ja kultuuriline ajalugu, perekonnalood, inimsaatused või mõni kuulsus (Martens, Jochmann) oma aja kontekstis. Ehk siis üsna laiale lugejaskonnale.