Sellisteks puhkudeks on väljapääs säästu- ja laenukassadega ammu leitud. Seda tüüpi ühistud tekkisid 19. sajandi keskel Saksamaal, Austrias, Itaalias. Venemaale jõudsid need 1870. aastate paiku.

Põhimõtted olid täielik omaabile tuginemine ja esmajoones liikmete säästmise edendamine ja soodustamine, säästmise kõrval liikmetele laenamine, osakute puudumine (neid asendasid sundhoiused proportsioonis töötasuga: 0,25 protsenti kuni protsent kuupalgast), tehingute sooritamine ainult liikmetega, laenude ülemmäära piiramine kuupalga ja sissemakstud sundhoiuse summaga, laenude andmine kaheks kuni 12 kuuks, põhiliselt ametnike ja tööliste hulgas tegutsemine.

Sellise rahaasutuse juhtimine oli tavaliselt tasuta auamet. Vahel tegi kogu töö ära üks inimene, kes andis oma tegevusest aru üldkoosolekule.

Sidetöötajate oma rahakassa

Pärnu postkontoris hakkas sellist rahaasutust looma ametnik Erich Martinson koos mitme teise posti-telegraafi-telefoniteenijate kutseühingu Pärnu osakonna liikmega. Eesmärgiks soodsamate laenuvõimaluste loomine Pärnu linna ja maakonna postiteenijatele. Asutamise eeltöid alustati 1927. aasta suvel krediidiühistu põhikirja koostamisega. Esitatud põhikirja ei kinnitatud, tuli koostada uus.

Põhikirjale kirjutasid asutajatena alla Pärnu postkontori ametnikud Erich Martinson, Peeter Keppi ja Jakob Sang ning see kinnitati siseministeeriumis 15. märtsil 1928. Pärnu posti-telegraafi-telefoni kontori teenijate laenu-hoiu ühisus alustas tegevust 7. aprillil 1928. Kassa esimeses juhatuses olid Johann Meerfeldt, Peeter Keppi ja Heinrich Kolnes. Nõukogusse kuulusid Oskar Vunk, Kristjan Sarapuu, Jenny Hendriksmann, Jakob Sang, Johan Ilves ja Jüri Morrisson.

Algul oli kassas raha vähe, sest liikmete osalused laekusid aeglaselt. Ei jäänud muud üle, kui võtta postiametkonna erikapitalist 500 krooni intressita laenu ja 1929. aastal veel 200 krooni. Vähehaaval hakkas laekuma hoiuseid ja pisipank alustas tegevust.

27. juunil 1933 kohendati põhikiri vastavaks krediidiasutuste seadusele ja võeti uus nimi: Pärnu Postiteenijate Hoiu-Laenukassa. Põhikirja järgi võisid kassa liikmed olla kogu Eesti postiteenijad, tegelikult piirduti peamiselt Pärnumaaga.

Laenu anti ainult liikmetele, esialgu vekslite ja võlakohustuste, hiljem vaid viimasena mainitute vastu. Algul oli laenu ülemmäär liikme kahe kuu palk, pärastpoole 200 krooni.

1930. aastal oli postiametnike laenukassal 52, viis aastat hiljem 50 liiget. Rahaasutus oli postkontoriga samas majas Rüütli 21 (praeguse numeratsiooni kohaselt 23). Pisipank oli avatud neljapäeviti 15–16 ja igal palgapäeval.

Okupatsioonist okupatsiooni

Laenu- ja hoiukassasid 1940. aastal sedamaid ei natsionaliseeritud ja nad võisid esialgu edasi tegutseda. Majandusministri määrus 15. augustist 1940 natsionaliseeritud krediidiasutuste tegevuse korraldamise kohta ütles: riigistatud krediitasutused on kohustatud lõpetama laenude andmise isiklikuks otstarbeks. Isiklikuks otstarbeks võivad laene anda üksnes laenu- ja hoiukassad.

30. detsembril 1940 pikendas ENSV rahanduse rahvakomissar oma käskkirjaga üldist moratooriumi kõikides pankades, ENSV riiklikes töö-hoiukassades ja ühistegelikes hoiu- ja laenukassades 1. veebruarini 1941.

Väikese rahaasutuse lõpp saabus alles Saksa okupatsiooni ajal. Ajalehes Uus Elu on kirjas, et endiste hoiuste väljamaksmise teadaande rakendamiseks likvideeritakse Eesti Panga Pärnu osakonna poolt Pärnu Ametnikkude Ühispank, Pärnu Ühispank, Pärnu Postiteenijate Hoiu-Laenukassa ja Pärnu Politseiametnikkude Hoiu-Laenukassa.

Politseiametnikkude hoiu- ja laenukassa

Analoogse, kinnisele ringkonnale mõeldud hoiu- ja laenukassa asutamise mõte hakkas idanema Pärnu politseinike peas. Algatajad olid Viljandi-Pärnu abiprefektuuri sekretär Jaan Põldsam, Pärnu linna politseijaoskonna abikomissar Albert Sooveer ja sama politseijaoskonna konstaabel Juhan Tamm. Kolmik kutsus töökaaslased 10. märtsil 1929 kokku asja kaaluma.

16 huvitatu seast valiti komisjon, kuhu kuulusid koosoleku kokkukutsujad. Järgmisel koosolekul 29. märtsil 1929 valiti ajutine juhatus põhikirja koostamiseks. Sinna kuulusid peale asutamise mõtte algatajate assistent H. Väljaots ja kordnik A. Tiganik. 19. aprillil esitati 28 asutajaliikme allkirjaga põhikiri siseministeeriumile registreerimiseks. Põhikiri kinnitati 17. mail, tegevus algas 28. mail 1929.

Laenukassa esimesse juhatusse kuulusid Viljandi-Pärnu abiprefekt Jakob Vares, sekretär J. Põldsam, asjaajajad Harald Tugedam ja Peeter Pais, konstaabel J. Tamm. Tegelik töötegija-juhataja oli Pais.

Ettevõtmise võtsid politseiametnikud hästi vastu ja esimese tegevusaasta lõpuks oli kolmveerand neist liikmeks astunud. Algul oli tegevuskapitaliga raskusi, sest laenusoovijaid oli rohkesti. Laenu ülemmäär oli liikme kaks kuupalka.

1930. aasta suvel muudeti põhikirja ja tõsteti laenu ülemmäär kolme–nelja kuupalga suuruseks. Seda võimaldas omakapitali kasv.

1933. aastal võeti järjekordsel põhikirja muutmisel aluseks normaalpõhikiri järgmiste muudatustega: hoiu-laenukassa liikmeks võisid olla kõik Pärnumaal ja tema linnades teenivad politseiametnikud ning teenistujad, hoiukapitali kogumiseks maksid kõik kassa liikmed iga kuu üldkoosoleku määratud summa, mis ei tohtinud olla alla kahe protsendi liikme kuupalgast.

Sundhoiusena makstavad summad määras igal aastal liikmete üldkoosolek ja tavaliselt kõikus see kahest nelja kroonini. Kauemat aega kassa liikmeks olnud ametnikud maksid tihti sisse hoopis rohkem kroone, kui sundhoius ette nägi.

1930 oli politseiametnike hoiu- ja laenukassal 93 ja viis aastat hiljem 95 liiget. See pisipank asus Pärnu politseiasutuste majas Kuninga 16 ja oli avatud tööpäeviti 8–15.

P. S. Laenu-hoiuühistu pole tänapäevalgi mingi igand. Maaleht kirjutas 9. veebruaril 2012, et Eestis on praegu 18 laenu-hoiuühistut umbes 3500 liikmega.