Inkubaatoris “KUUR 12” osalenud leidsid, et Pärnu jalgrattahoidikute probleemi lahendamiseks tuleb internetipetitsioon koostada ja allkirju koguda, kuigi saanuks näiteks olemasolevaid ja vajaminevaid rattaparklaid kaardistada. See on valiku küsimus, aga rattaliikluse võimalikkus suvepealinnas vajab tähelepanu küll.
Kahtlemata peaks rattahoidikuid ja -parklaid linnas senisest rohkem olema. Halva näitena saab pikemalt mõtlemata esile tuua raamatukogu, mis tõesti vajaks fassaadi poole korralikku rattahoidmiskohta laternapostide kõrval, ja Endla teatri, mille ees asuvad betoonist hoidikud võivad kaherattalisele sõbrale pöördumatut kahju valmistada. Häid näiteid leiab renoveeritud Vallikäärust ja Pärnu Keskuse ja Port Arturi vaheliselt platsilt, kus paiknevad raamid sobivad ratta kinnitamiseks ideaalilähedaselt. Ideaalse tulemuse aitab saavutada varjualune.
Pärnu abilinnapea Romek Kosenkranius kinnitas meie pärimisele vastates, et mida linn seoses jalgrattaparklatega teha suudab, seda ta ka teeb, nõudes arendajailt avalikuks kasutuseks mõeldud hoonete juurde alati jalgrataste hoiukohta. Vastuseisu on ette tulnud, aga kui linn endale kindlaks jääb, olukord paraneb.
Jalgrattaparklatest ja -hoiukohtadest suurem probleem on Pärnus kergliiklusteed ja nende loogiliselt seotud võrgustik. Pärnu linna ja lähivaldade teemaplaneeringus on kergliiklusteede ühendused sees, aga rahapuudusel on nende rajamine toppama jäänud.
Pärnu Postimehele teadaolevalt ei ole Pärnu linnavalitsus jalgrattureid päris tähelepanuta jätnud ja plaanib sel sügisel ja tuleval kevadsuvel hulga kilomeetreid rattateid rajada. Praegu, selge, läheb põhiaur sõiduteedele. Kindlasti ei saa kõike ega kohe, tähtsaim on suhtumine ja ettekujutus Pärnust kui rohelisest linnast liiklemisegi poolest. Rattasõit võiks olla Pärnus eelistatuim liiklemisviis ja sellest võidaks nii keskkond, inimeste tervis kui linna maine.