Ämmaemand teab, mis on ilmas ainuke hea valu

Teadagi on lapseootus ja ilmale toomine naise elu emotsionaalne tippseisund. “See on ainuke hea valu siin ilmas,“ räägib Malle Tobreluts. “Mina sünnitajaga kaasa nutta ei saa. Õpetan, kuidas on kergem, silitan ja lohutan, et varsti läheb mööda. Kordaläinud sünnitus korvab kõik. See on mind selle töö peal hoidnud.”

Sünnitusosakonnas on täpiline stend, kus iga sünni kohta üks sinine või punane täpike lisatakse. Nii kuid ja aastaid. Juba tulevad Malle juurde sünnitama tema vastu võetud laste lapsed.

Kasvanud Junnumaal

Malle on pärit Koongast Salevere külast, kus ta viielapselise pere vanimana väiksemaid kantseldas nagu maaperedes ikka tavaks, kui vanemad tööl.

Eluaeg meedikuna leiba teeninud naine meenutab, et juba Koonga põhikoolis sai kaasa löödud kooli sanitaarpostis: aktiivi hoida oli punase ristiga kapikese võti. See tähendab, et vahel tuli mõnele koolikaaslasele peavalurohtu anda või side teha.

Keskkoolis õppis Malle Pärnu Koidula koolis. Sellesse aega jäävad sanitaarpostide omavahelised võistlused. Huvilistel tütarlastel lubati Ravi tänaval haiglas abiks käia: kuppu panna, pulssi mõõta, koguni haigele süsti teha.

Akušööre õpetati välja Tallinna meditsiinikoolis, õpe kestis kaks ja pool aastat. Malle ei olnud sünnitust näinudki, kui algasid praktikumid. “Mõtlesin, kas ma ikka saan hakkama. See tundus väga hirmus. Aga kõigega harjub,” lausub ta.

Praktika ajal tuli kindel arv sünnitusi vastu võtta, et eksamile pääseda. Igal tööl on oma nüansid, kord ja kombed. Ämmaemand tunnistab, et kõik selles ametis ei püsi, sest vastutus ja valu nägemine igaühele ei istu.

Kooli lõpetamise järel tahtis Malle tagasi kodukanti. “Käisin haiglas rääkimas ja nii mind siia kutsuti,” jutustab ta. Oli aasta 1970. Toona töötas Pärnu haigla sünnitusosakonnas veel vana kaader.

Saagis seebitükke

Kui toona oleks keegi rääkinud, et tulevad sellised ajad nagu praegu, poleks Malle küllap uskunud. Isad ei saanud sünnitajate ligigi, uksed olid lukus, ukseklaaski oli värvitud – naised kraapisid värvi maha, et näha, kas on ikka oma mees.

Steriilsusnõuded olid ranged: polnud kummikindaidki, meedikud pidid vahetpidamata käsi pesema ja sublimaadi sees leotama. Kummikindad olid korduvkasutuses, neid ja klaassüstlaid tuli aina pesta-keeta.

Kogu ühiskonnas olid teised kombed kui praegu, nii näiteks suitsetati meditsiiniõdede ruumis. Malle pole suitsetaja olnud ja mäletab, et vahel oli tuba päris sinine ja rõivad lehkasid. Seda peeti siis normaalseks.

1970ndatel olid puukõvad kitsad sünnituslauad, sest mugavused ei olnud esikohal. Ämmaemandal oli ees käskkiri protseduuridega, mis sünnitaja peab läbima: küüned tuli maha lõigata ja joodiga kokku määrida, rinnanibud briljantrohelisega, igale naisele anti seebitükk.

“Mäletan, kuidas me saagisime seebist neid tükke välja,” märgib Malle. Vanas haiglas polnud naistel pesuruumigi.

Ämmemand ei oska öelda, millal Eesti naised massiliselt hakkasid sünnitusmajades lapsi ilmale tooma. Mallegi on maa-haiglas sündinud. Ja ta teab, et enne sõda olid haiglasünnitused päris tavalised. Sellist küla ämmamoori aega, mil saunas sünnitati, Malle ei tea ega ole kuulnud kedagi seda meenutamas.

Nüüd on jälle tendents kodus sünnitamise suunas, sest on naisi, kes tahavad seda esiemade kombel teha.

Muidugi on kogenud ämmaemandale tuttavad rahvasuus levinud sünniended. Kui vastsündinul on veekott ümber keha, öeldakse: sündis õnnesärgis. Kui lapsele esimest särki selga pannakse, vaadatakse, mis käsi esimesena varrukasse pistetakse: kui vasak, kasvavat laps kurakäeliseks, kui parem, siis paremakäeliseks.

Malle teab juttu, et laps võtab oma ellu kaasa midagi inimesest, kes ta siia maailma esimesena vastu võtab, sest emast sündides ei satuta ju esimesena ema käte vahele. Kas selles on mingi tõetera või on see kõigest legend, Malle öelda ei oska.

Ise ka ema

Staažikas ämmaemand mäletab hästi Pärnu haigla sünnitusosakonna legendaarsete töötajate plejaadi. Valdur Ester oli sünnitusosakonna juhataja 1967. aastast.

Doktor Ester oli väga mõistev ja arusaaja mees, oskas oma töötajatele diplomaatiliselt läheneda, probleeme rahulikult siluda. Peale Esterit sai sünnitusosakonna juhatajaks Eevi Malm, kes Malle mälupildis tõuseb esile konkreetsuse ja rangusega.

Lastearstidest mäletab ta hea sõnaga doktor Pogorelskajat, suurte kogemustega ohvitseriprouat. Meesarstidest on meelde jäänud Elijohn Permand, Olaf Remmel ja 1983. aastast günekoloogia osakonda juhatanud Heino Linkholm.

“Olen neid tohtreid nii palju näinud,” nendib Malle. Milline on üks hea arst? “Ta peab olema konkreetne. Tema sõna peab maksma. Kaastundlik, südamlik, sõbralik,” loetleb ämmaemand. “Head arstid peavad ämmaemandatest lugu.”

Kui palju sünnitusi üks ämmaemand oma 40 tööaasta jooksul vastu võtnud on, ei oska tema ega keegi teine kokku lugeda. Tipp oli selles mõttes laulva revolutsiooni aeg, kui ööga sündis kümme titte. Töö käis nagu konveieril: oli üks sünnitustuba ja kaks sünnituslauda ning valutajate kušett. Nüüd on haiglas neli sünnitustuba. Moodsat sünnituslauda saab panna eri asendisse: istuvasse, poollamavasse, jalgu ja käsi toetavasse.

1980ndatel ja 1990ndate alguses nappis haiglas töötajaid, ei olnud sanitare ega koristajaid, õdedel ja ämmaemandatel tuli kõik ise ära teha. Tööle pakkusid end juhuslikud inimesed. Iial ei teadnud, kas lubaja jõuab tööle või ei. Igasuguseid perioode on üle elatud.

Ämmaemandate seas juhuslikke inimesi ei olnud, ütleb Malle. On neid, kes ei talunud kisa ega valu. Akušöörina ei saa töötada, kui hakkad koos sünnitajaga nutma, et mis nüüd saab.

“Meil on väga hea kollektiiv – sõbralik, abivalmis. Nalja visatakse. Kui pingelisele tööle lisanduksid omavahelised pinged, oleks raske,” tõdeb Malle.

Malle praktikas on noorimad sünnitajad olnud 14–15- aastased, vanim 47aastane. Noor on julge, ei karda ja talub paremini valu, karjub valu endast välja, räägib ämmaemand. Praegu on nii palju abivahendeid valu vastu, isegi soe dušš leevendab seda. Sünnitamine on füsioloogiline protsess ja kui tegu pole just keisrilõikega, on igal emal sellest omad mälestused: kel läks kiiremini, kel kulus kauem. Vanasti öeldi, et sünnitaja kohal ei või päike kaks korda loojuda.

Malle on kaks last ilmale toonud ja oma lapselastel sündida aidanud. Ämmaemandale on see väga tähtis elukogemus. “Tean, mida sünnitaja tunneb, millised etapid järgnevad ja mis tunne tekib järgmiseks,” seletab ta. Mallel on poeg ja tütar, kumbki neist ei ela Eestis. Ja neil läheb hästi.

Noorte elu kõrghetked

Malle silmis ei ole vastsündinud ühtemoodi, igaühel on omamoodi naha- ja juuksevärv ning näoke. “Meie vaatame, et laps oleks terve. Teinekord on sarnasus vanemaga väga suur ja seda on tore emale ja isale öelda,” kinnitab ta. Malle arvates on väga hea, kui sünnituse ajal mees naise kõrval on. “Tore on vaadata, kui isa näeb oma lapse sündi. Mehel tuleb pisar silma ja minul ka. See on noorte elu kõrghetk,” lausub ta.

Meestega on vahel muret, sest nad kipuvad ämmaemandaid õpetama ja nõudma, et see teeks ometi midagi, et naine ei peaks valu kannatama.

Tänapäeva naised on sünnitusprotsessist väga teadlikud, sünnitusmajja tulles on osal kaasas sünnitusplaan, kus kirjas, mida võib ja mida mitte. Kas alati saab kõike ellu viia, näitab elu, sest haiglas on haigla nõudmised.

Sünnitus on ekstreemne olukord, kus iga osaline annab endast kõik. Naine peab usaldama end elu kõige olulisematel tundidel täiesti võõrastesse kätesse. See pole lihtne.

Vahel kiputakse sünnituse ajal endast välja minema: sünnitaja ei kuula enam juhtnööre ja läheb paanikasse. Siis on vaja ta maa peale tagasi tuua. Aga kuidas? Nii on Mallegi elus olnud hetki, kus häält on tulnud kõrgendada. Teda on selle eest koguni hiljem tänatud.

“Vahel öeldakse, et ämmaemand oli minuga kuri. Aga kuidas jõuda afektis inimeseni? Kõvema häälega tuleb rääkida,” pakub Malle.

Vanemad sünnitajad on väga teadlikud ja samal ajal kipuvad end süüdistama, kui kõik ei kulge nii, nagu nemad on ette näinud. Võivad tekkida sünnitusjärgsed psühhoosid, eriti neil, kes kontrollinud ja planeerinud oma tegevust aastaid ette.

Mallele meeldivad positiivsed emad. Vinguda ei saa, kui sul ikka juba on laps, pead olema ema ja pere eest väljas.

Laps on ime

Tänapäeval on infot palju: tegutsevad nõuandlad, perekoolid, jagub kirjandust. Nõukogude ajal oli ainult Benjamin Spocki raamat.

Muidugi on internetis muu hulgas liikvel palju sünnitusteemalist külajuttu, palju halba. “Meie personalist ei soovi ega taha naistele mitte keegi halba,” teab Malle. Lastegi heaks saab praegu teha palju rohkem kui paarkümmend aastat tagasi. Tänu meditsiini arengule on palju lapsi elule võidetud. Varem oli looduslik valik karmim.

Kui vanasti sai vastsündinu laksu taguotsale, et ta kisama hakkaks, siis tänapäeval ei leita, et see oleks vajalik, kui ta kenasti hingab. Laps pannakse kohe ema rinnale ja ta hakkabki kohe tissi otsima. Aastakümneid tagasi ei toodud last ema juurdegi ja kui tehti keisrilõige, nutsid beebid lastetoas enne ema juurde viimist mitu päeva järjest.

Ämmaemanda töö on stressirohke just öiste vahetuste tõttu. Aga sellega harjub. Ekstreemsele ametile vaatamata ei ole Malle kunagi hingearsti või psühholoogi abi otsinud. Pole ühtki nii hirmsat asja juhtunud, arvab ta. Ta ütleb, et püüab ennast ise aidata.

“Raamatute lugemine on mind aidanud, olen uurinud elu vaimset poolt, esoteerikat, astroloogiat. Ise ma ingleid pole näinud, tahan uskuda, et nad on olemas,” lausub Malle ja soovitab lugeda Iiri kirjaniku Lorna Byrne’i romaani “Inglid minu juustes”.

Sünnitamise protsess ei toimu alati ettekirjutuste järgi, palju on ootamatusi. Korraga läheb väga kiireks ja vahel tuleb abi kutsuda. Mida teha ja millal? Malle lisab, et teadmiste ja kogemuste kõrval juhib teda kõhutunne, mis ütleb: “Mine just praegu palatisse!” või “Kutsu kiiresti arst!” Õige otsus võib päästa elu.

Võtke või jätke

Pärast sünnitust käituvad emad väga erinevalt. Mõni on apaatne, mõni naerab ja mõni nutab ning mõni jutustab ja on eriti rõõmus. “Ja siis hakkab see helistamine. Tahaksin öelda, et kannatage, püsige selles tundes, elage need hetked endale,” mõtiskleb ämmaemand.

Malle soovitab mõelda, enne kui äsja sünnitanule haiglasse külla minna. Sünnitanud naine ei taha alati, et karjaga perepalatisse sisse vajutakse. Mõnele see meeldib, mõnele mitte. Pole vaja, et kõik sõbrannad oma perega või töökaaslased tulevad. “Kas te kodus lubate võõraid magamistuppa, otse linnatänavalt? Peaks enne ikka mõtlema,” loeb Malle sõnu peale. Naisel on puhkust vaja.

Vanarahvas ei lubanud võõral vastsündinu peale vaadata, loomalautagi ei lastud võõrast. Nii väga hoiti omasid.