Aadu oli sellest hoolimata meeste silmis lugupeetud, temale alluti vastu vaidlemata. Ehkki mõningase ebalusega suhtuti kapteni käibefraasi, kui keegi oli eksinud. „Seda ei saa andestada!” kordas ta ikka ja jälle. Aga tegelikult oli Aadu igati oma poiss.

Aktsiad tõusid taevasse

Ühes võõramaa sadamas kiskus ahvatlus ja kodunt kaugel olek meremehi restorani. Polnud ime, kui pärast mitmendaid napse tantsiti kenade daamidega kaelakuti.

Seda enam, et Aadul oli soov näidata, mis inimestega ses linnakeses tegu on. Nimelt võttis ta taskust pataka raha ja pani selle restoranilaua jala alla. Mehed naersid südamest: laud oligi vildakas.

Ja kui kelner laua juurde tuli, võttis Aadu laua jala alt patakast esimese sajalise, et tellida kõige kallimat jooki. Mõistagi ei jäänud see lõbustusasutuse iludustel märkamata ja varsti sumises lauaümbrus kui mesilaspere. Kohemaid leiti lauake lisaks ja meremehed võisid oma lemmikdaamidega kõrvuti istuda.

Paraku tegi kangem kraam oma töö ja pühkis meeskonnaliikmeist ühel peast, et teda ootavad kodus naine ja kaks last. Pead ei murtud, ikka juhtub! Kaua kodunt eemal meestest peab ju aru saama. Pisukese kadedusegagi vaadati järele vastsele paarile, kes suundus numbrituppa.

Kesköö paiku käis korraga kõmakas ja üks lühtritest, mis lauale laest valgust juhatas, lendas tuhandete kildudena laiali. Haudvaikus kestis sekundi murdosa, siis hakkasid naised kiljuma.

Kelner, kes mafiooso masti meest uksel tervitama läks, seisis näost kaamena. Mees muudkui vehkis relvaga ja eestlased kuulsid selgesti vaid üht nime: „Carmita, Carmita!”

 Kelner keksis jalalt jalale, vaadates kord ukse poole, mille taha kadus Aadu meeskonna liige oma daamiga, siis jälle Eesti meremeeste poole.

Aadu jagas kohe ära: too Carmita peab selle mafiooso lemmik olema! Jalamaid oli ta kelneri ja sissetungija kõrval. Heas inglise keeles tutvustas ta end ja vadistas kui õppinud näitleja, et ilmselt oli Carmita-preili see lahke olend, kes soostus tema meeskonna liikmele maja tutvustama.

Kätega vehkides püüdis ta aeg-ajalt silmsidet kelneriga, pilgutades tollele vandeseltslaslikult, nii et mees pidi lõpuks aru saama: otsigu ruttu Carmita üles!

Kelner kokutas viisakusest ja pakkus teenet Carmita kohe-kohe härra juurde saata. Aadu kiirustas omakorda külalist lauda kutsuma, näidates näpuga suunda ja osutades lauajalale, mille all patakas raha. Külaline vaatas seda kui ilmaimet, jäi laua juures lausa seisma ja kukkus naeru kõkutama ning Aadule õlale patsutama.

Pea istus lühtrikustutaja meeskonna lauas, jõi järjest tervisenapse ja leebus nii, et laulis meestega koos kallimast, kes kaugel merel.

Laulu lõpuks oli tagasi Carmitagi, naeratav ja sarmikas. „Kuradima ilus naine,“ mõtles Aadu teda nüüd lähemalt silmitsedes ja mõttes ohates: hästi läks. Aga kus on siis … Aadu vaatas kelnerile tungivalt-küsivalt otsa. Too kutsus teda näpunoogutusega ja viis numbrituppa. Sõber oli omadega nii kutu, et magas voodis kui lapsuke.

Aadu andis kelnerile lauajala alt kaks sajalist. Ühe eest tellis napsu ja suupisteid, teise käskis kelneril endale võtta, öeldes poolihääli: „Las magab!”

Kui une täis saanu teisel päeval kuulis, et ta oleks võinud kuuli keresse saada, kui Aadu poleks teda päästnud, oli mees väga ehmatanud. Ta teadis, et kõik naistega jamamised hoiavad mehed ainult enda teada, kel neid pikkadel reisidel poleks olnud. Isegi kaptenil endal on mitu korda juhtunud. Aga et selline lugu … „Suri l…i kaisus,“ kujutles mees end relvaga vehkija ohvrina.

Aadu kui kapteni ja sõbra aktsiad tõusid taevasse.

Kodus uskumatu lugu

Tehtud võõrsil, mis tehtud, muudab kodusadam saabuja silma alati niiskeks ja südame hellaks. Ja meremehe pilk otsib juba kaugelt sadamakaile tulnud kõige kallimate siluette.

Aadulgi oli naine kahe tütrega vastas. Aadu poleks osanud hingeski aimata, mis teda kodus tegelikult ootab ja et see, mis ohustas Carmitaga flirtinud meest võõramaa sadamas, on selle kõrval tühiasi. Praegu pensionärina mõtleb Aadu: „Kui poleks olnud naise südamesõbranna õelust, oleks ehk kõik teisiti.“ Ta mõtleb veel: „Inimene ei pea kõike teadma. Sest keegi ei tea, kui palju suudab taluda.“

Naise sõbranna kutsus Aadu ühel õhtul tassi kohvi jooma. Viisakas Aadu võttis magusa napsu kaasa ja läks muheldes: „Äkki on minusse armunud? Iga kord, kui merelt tulen, kutsub.“

Sõbranna alustaski juttu sellest, kuidas ta Aadust lugu peab. Aga mida kauem naine rääkis, seda vähem läksid Aadule sisse söök ja jook.

Aadu naisel olevat olnud mehe äraolekutel oi kui palju teisi mehi! Kui sõbranna oli pikalt kavaleridest jutustanud, luges Aadu mõttes mehed kokku: seitse. Ja see polnud kõik. „Ma pean sinust lugu, sa oled mees, kellele ei peaks valetama,” silitas sõbranna mehe enesetunnet. See ei mõjunud. Aadul vasardas peas: „Seitse! Ja neid on rohkemgi.”

Kodus võttis mees naise ette. Kohemaid. Nagu laeval kombeks meeskonnaliikmetega: asja peab kohe klaariks puhuma. Naine ei ajanudki tagasi. Vastas vaid suuril silmil mehele otsa vaadates: „Aga sina käid ka igas sadamas kellegagi. Ma tean. Miks siis naisel ei tohi kedagi olla?”

 „Aga naine on midagi muud kui mees. Mis mehele on lubatud, see pole naisele lubatud,” tõstis Aadu häält. „Ah et mis Jupiterile lubatud, pole lubatud härjale. Kaptenid on ju nagu Jupiterid, aga ära unusta, et nainegi on inimene,” kõrgendas kaasa häält. „Mida kuradit, kas sa oled siis kogu aeg ...” Aadu jättis lause lõpetamata ja hoidis pead käte vahel. „Kulla inimene, meil on lapsed, kelle kõrvalt oleme elanud oma elu. Me pole lahku läinud ja see on kõige tähtsam,” püüdis naine selgitada. Aadu ei suutnud uskuda. Peas muudkui vasardas: seitse, seitse …

Aastad on möödunud. Aadu ei ole naisele andestanud. „Kuidas ta võis,“ alustab mees oma pensionieas sõprade seltsis ikka ja jälle kurba lugu endast ja oma armastusest. Mõistagi ei meenuta ta oma sadamakohtinguid.

Tütred on suureks kasvanud ja elavad omal käel. Isa armukadedus muutus talumatuks ja naine kolis eraldi. Ei, nad pole lahutatud. Ja Aadu kordab alati sõpradele: „Ma ju armastan oma naist! Aga ma ei suuda tema kõrval olla. Mõtlen kogu aeg nendele seitsmele mehele,“ norutab ta siis ja käsi otsib laualt õllepurki või viinaklaasi. Aadu joob rohkem, kui peaks.

„No anna talle juba ükskord andeks,” soovitavad sõbrad-merekarud. „Ise vanad inimesed, mis te jamate,” ütlevad nad. „Aga ma ei saa,” kordab Aadu. Asi ongi temas, Jupiteris. Küll pensionil, aga hinges edasi kapten. Kuidas tohtis naine teda niimoodi häbistada!

See lugu kipub veel hullemaks minema. Karid, mille vastu tema abielu purunes, võivad suuremadki olla, sest üks tütardest tahab teha DNA testi. Ehk polegi ta Aadu tütar. Mees hoiab peast ega tea, kuidas sellest jamast välja tulla, kui selgub, et tal on vaid üks tütar. „Ma ei tea, ma ei tea, mida teha,“ kordab ta. Üht ta aga teab: ta ei suuda andestada.