Eesti kliima annab viljadele eriliselt hea maitse

Jürgensonidel on taimede kasvatamine ilmselt geenides: Aare käis juba kümneaastase poisina vanaemaga põllulapil kaasas, Angela vanemad kasvatasid taimi Vene ajal, kui kurgikasvatus ja nende Leningradi turul müümine oli paljude siitkandi perede lisateenistus.

Endise Lindi kalurikolhoosi aiandi kasvuhooned ostsid Jürgensonid endale 1996. aastal üsna nukras seisus: katused olid sisse langenud ja metalltorud varastatud.

Tasapisi hakati investeerima, parandati kasvuhooned ja osteti vajalikku inventari hiiglaslikest soojapuhuritest kastmissüsteemide ja istutusmasinani.

Vahepeal olid tootmismahud suuremad, tänavu väiksemad, kuna suurkauplustes aasta ringi müüdavate lõunamaiste viljadega on raske konkureerida.

Turustamine on tähtis

Aare jutu järgi peab tänapäeval taimekasvatust alustama uurimisest, kuhu toodangut müüa saab. Muidu võib juhtuda, et vaevaga kasvatatud-säilitatud saak tuleb kevadel auku ajada.

Nii olevat paljudel köögiviljakasvatajatel mullune kapsas-kartul praegu alles hoidlates: üle-eelmisel aastal oli Poolas vilets kartuli-aasta ja Eesti kartulit osteti palju Venemaale, tänavu ida suunas nii suurt nõudlust pole.

“Poola, Hispaania ja Hollandi turg mõjutavad meid tugevasti,” nendib Aare, meenutades, kuidas ta läinud aastal kapsast alla selle omahinna müüs. “Eestlane eelistab võimalusel eestimaist, aga raha paneb asjad paika.”

Kolm suve Tallinna Nõmme turul tomateid müünud Angela lisab, et paljud tema püsikliendid, kes varem hooajal nädalas kümme kilo tomateid ostsid, piirdusid eelmisel suvel poole väiksemate kogustega.

“Inimesed on nõus eestimaist köögivilja ostma, aga kui rahakott õhuke, võetakse odavamat,” teab Angela oma müügikogemuse põhjal. “Kui raha natuke rohkem, siis vähemalt tomati ja kurgi puhul eelistatakse ikka Eesti toodangut.”

Tomat tahab poputamist

Tomat on köögiviljakasvatajale üks töömahukamaid taimi: saagikorjamiseni kulub mitu kuud kasvatamist, soojendamist ja hoolitsemist.

Jürgensonide elu teeb veidi kergemaks mehhaniseeritud kastmine, mis toimub kastmismattide-voolikusüsteemide kaudu vaid nupuvajutusega. “Tilkkastmissüsteemita küll elu ette ei kujuta, siis peaks suvel üks inimene hommikust õhtuni kastma,” ütleb Angela ja Aare meenutab paanikat, mis suvel veepumba rikki minnes tekkis.

Noored taimed kardavad öökülma, seepärast ei saa Aare jahedamate öödega rahulikult magadagi, vaid käib miinuskraadide korral pidevalt kasvuhoonetes soojapuhurite töötamist kontrollimas.

Kaks eelmist talve tähendasid perele kasvuhoonete katustelt lume kühveldamist, sest muidu tugev, topeltkilest katus poleks tohutu lumehulga all vastu pidanud.

“Sõbrad tulid appi, katuseluukidest viskasime lume kasvuhoonetesse ja kevadel lükkasime sahaga jälle välja,” meenutab Aare töörohket talve.

Ometi ei raatsi Jürgensonid tomatikasvatusest päris loobuda, sest oma tomatite maitset ei anna nende meelest võrrelda ühegi teise riigi toodanguga. “Eestis on kõik viljad magusamad ja maitsvamad,” väidab Aare kindlalt. “Meil on kliima kehvem, kõik valmib pikema aja jooksul, see-eest maitseb paremini.”

Väetamine on täppisteadus

Kliendid uurivad turul tihti, kas isuäratavalt punetav tomat on ikka pestitsiidide ja väetisteta priskeks poputatud.

Päris puhtalt annab Aare jutu järgi kasvatada ainult kümmet taime koduses kasvuhoones või pisikesel peenrajupil, suuremates kogustes tootes täiesti ilma väetamise ja kahjuritõrjeta ei saa. Oluline märksõna on siin “mõõdukus”.

Aare arvab, et näiteks Hispaanias ei saagi midagi ohtra taimekaitsemürkide kasutamiseta kasvatada, sest kahjureid on Eestiga võrreldes tunduvalt rohkem. Jürgensonid pritsivad taimi ainult siis, kui otseselt mingi haigus või kahjur kallal, rangelt arvestades viljumise ja saagikoristamise aega.

“Inimesed kardavad väga nitraate, ütlevad, et nemad kasvatavad kõike naturaalse sõnniku peal. Samal ajal saan mina väetist tänu kastmisprogrammile väga täpselt ja õiges koguses doseerida,” pole Aare sõnutsi mõtet paaniliselt kunstväetisi karta.

“Meie viljades on nitraadijäägid olematud, käime ju pidevalt proove tegemas,” kinnitab ta. “Pigem kuhjuvad nitraadid sõnnikul kasvatades, sest seal ei saa väetise hulka kontrollida.”

Kõige paremaks tomatisordiks Eesti kliimas peavad Jürgensonid Hollandi “Cindelit”. Uute sortide ja seemnete kohta tasub nõu küsida nende riikitoojatelt, kes oma kauba tutvustamiseks sageli õppepäevi korraldavad.

Taime ostes uurige juuri

Virkadel aednikel peaksid suvise saagi tarvis seemned juba mullas olema. Kes taimede ettekasvatamisega mässata ei soovi, võib need poest või turult osta.

“Kodus aknalaual ei pruugi taimed ühtlast valgust saada, kipuvad pikaks venima,” pooldab Angela valmistaimede ostmist. “Taimed jäävad küll ellu, aga kui tahad maksimaalset saaki, peaks taim olema ühtlases valguses ja soojuses kasvanud.”

Perenaine on ise kogenud, mismoodi ümberistutamisega veidi hiljaks jäänud kurgitaimed välja venivad – saak tuli kolmandiku võrra väiksem.

Taimi ostes soovitab Angela vohavate lehtede asemel pöörata tähelepanu sellele, mis toimub potis juurtega. Näiteks kauplustes kiiresti õitsema ajatatud suvelilledel ei pruugi kodus peenrale istutatuna enam kasvujõudu jätkuda, kui juurestik nõrk.

Oma Pärnu kodus Jürgensonidel lillepeenraid pole. Suvisel saagi turustamise ajal jääb taimekasvatajate uneaeg vahel mõnetunniseks ja oma aia harimiseks ei jätku aega.

Aare meenutab muigega, kuidas Angela mõni aasta tagasi arvas, et väike lillepeenar võiks kodus ikka olla. Pärast seda sai naine sünnipäevaks kasvuhoonesse 10 000 lilletaime!

Kui peaks valima vaid ühe taime, mida kasvatada, valiks Angela silmailuks lilled, ent Aare tomatid. “Mulle meeldib tomativõrseid võtta,” tunnistab mees. “Kui aega on, kõnnin tomatite vahel ja näpistan kasve.”