Kaasteeline ja sõber Kaarel Kütas on ameti poolest küll piirivalvur, kuid tegutseb juba aastaid kunstnikuna, katsetades kätt nii maalis kui graafikas, samuti tegevuskunstis. Jaanuari lõpuni võis Pärnu kontserdimajas kaeda Kütase kuraatorinäitust ”Viie aastaga viie rikkama riigi sekka”.
”Poliitikaga mul otsest seost küll ei ole, ametki on selline, mis erakondadesse kuulumist ei võimalda, ja ega ma sellest puudust tunne. Aga kodanikujulgust on mul vahest küll,” arvab noor mees. ”Eks see näituski oli omamoodi tõestus sellele väitele. Sest kodanik peab julgema öelda, kui ta tunneb, et on vaja.”
Kaarel Kütas on sündinud Pärnus ja õppinud Rääma põhikoolis, olnud nii maa- kui linnapoiss. Põhikooli järel tudeeris ta Tihemetsas metsandust, pärast ajateenistust läks tööle piirivalvesse, olles praegu Lääne piirivalvepiirkonna Pärnu piirivalvekordonis vanempiirivalvur.
Sattusin seda näitust tegema üsna juhuslikult. Esialgu pidin lihtsalt vahendama paari tuttava kunstniku töid “In Graafika” noortenäituse tarvis, aga hakates asjaga tegelema, tekkis mul mitu mõtet, et keda veel osalema kutsuda ja mis peaks olema sisu, ning avastasingi järsku end näitust kureerimas.
Tulem sai üsna terav, otseütlev ja loodetavasti mõtlemapanev. Külalisteraamatusse on keegi kirjutanud: ”See kõik on nii agressiivne, et paha hakkab.” Jäin mõttesse seda lugedes ja jõudsin järeldusele, et ju siis peabki hakkama.
Näitusele oli valitud noorte kunstnike, samuti tavalisse linnapilti grafiteid tegevate meistrite viimase aja töid, looming aga ei sünni kunagi juhuslikult, miski peab selle sündimiseks tõuke andma.
Kunstniku roll ühiskonnas on juba kord olla peegel, mis peale ilu mustuse ja mädapunnidki kätte näitab, kui neid parasjagu olema peaks.
Mõni teeb seda üsna otse, teine jälle abstraktsemalt, kõverpeegelduste kaudu, aga iga kunstnik ühel või teisel viisil peegeldab maailma. Tööd näitusel kajastavad seda, mis meid iga päev ümbritseb.
Pealkiri sai laenatud ühe partei valimisreklaamist, mis lubas meid kõiki kiiresti rikkaks teha. Umbes nagu Jehoova tunnistajad meid kõiki igavesse rahuriiki kutsuvad, kus nende reklaambrošüüri kaanel lõvi ja neegripoiss üksteist palmi all kallistavad. Aga kõik ei ole ju nii ega saagi olema. Katke ühest tekstist, mis samuti galeriis üleval oli: “... kirjutamine (ja ka selle näituse tegemine) on kui ... alasti tõde, mis kraabib katki su silmadest asjade enese jaoks ilusaks mõtlemise kae, mõnikord on vaja.”
Teisiti ma sellel näitusel praegu küll midagi teha ei oskaks, andsin endast üsna palju ja jäin lõpuks rahule, seega on see parim, milleks suuteline olin.
Üsna keeruline küsimus. Kõik see, mis galeriis oli näha, on pigem kriitiline pilk ümbritsevale, seega ma ei samastu sellega. Aga kuna ma pole pühak, kannan endas kindlasti osakest meie ühiskonna taagast ja kollektiivsest süüst.
Olemuselt olen siiski rõõmsameelne ja heatahtlik, aga eks halb veri tulegi välja lasta.
Loomulikult on maailmas palju ilusat ja ma ei arvagi, et pidev virisemine, mis praegu kõikjal on võimust võtnud, on hea lahendus.
Kindlasti ei olnud näitus osa sellest hädaldamisest, aga mõnikord tuleb asju vaadata otse ja ilustamata. Alles siis on võimalik leida lahendusi.
Kunsti koha pealt olen tegelikult üsna harimatu ja võib-olla ei oska kõiges kaasa rääkida, seega jätaks ära tänapäeva kunsti arvustamise.
Pärnu kohta võin öelda, et siin on praegu soodne pinnas sellele, kes midagi teha tahab ja ise vaeva viitsib näha.
Academia Non Grata ajal lõhkes väikelinnas pisike kunstipomm, mis oma tuumaseenest seemned laiali puistas ja neist siin praegu toimetavad tegelased kasvatas. Need tegelased omakorda on loonud keskkonna, kus noor kunstnik nagu mina üsna lihtsalt ja kaitsva metsa varjus rahulikult areneda on saanud.
Oleks tore, kui see kõik pikas perspektiivis ei jääks sähvatuseks ja leitaks mooduseid, kuidas siinsesse kunstiellu jätkuvalt uusi tegijaid kaasata. Kui mind ennast poleks mõni aasta tagasi kaasatud, piirduks mu kunstiharrastus siiamaani ilmselt kusagil maaliringis lillevaaside joonistamise ja papitükile maalimisega.
Võib-olla oleks need täitsa kenad lillevaasid olnud, aga pigem olen ma rahul sellega, et läks nõnda, nagu läks.
Mis puutub sellesse, missugune kunst mulle meeldib, pean vastama, et üsna erinev. Olen tähtkujult Kaksik ja nagunii kilavad mu silmad kõigis suundades 360 kraadi raadiuses korraga.
Tahan proovida veel igasuguseid asju, mitte jääda ühe koha peale toppama. Koostööd võiksin teha väga erinevate tüüpidega.
Põhiline ilmselt on, et tekiks selleks vajalik hea teineteisemõistmine. Ilma on raske kellegagi koostööd teha. Olen küllalt tolerantne ja võtan inimesed omaks nende väikeste veidrustega, mis mõnd teist sageli häirivad.
Siiski, kunstis on tähtis see tabamatu nõks, mis mõnd tööd vaatama ja selle üle juurdlema paneb. Mõnikord seda ei ole, võid küll galeriis jalutada ja piltide ees seisatada või mõnd performance’it vaadata, mis sinust mööda läheb, aga ... Kõik, millel see nõks on olemas, ongi minule hea kunst.
Praegu on üsna keeruline poliitilisi ja sotsiaalseid suundumusi hinnata, kriisisituatsioonides võib areng olla ettearvamatu. Mis suunas see vanker edasi veereb, näeb viie aasta pärast, aga ega midagi väga roosilist oodata ole.
Kogu mahv läheb ilmselt edaspidigi võimulpüsimiseks või sellele pürgimiseks ning populismist - oma vigade varjamisest ja teiste omadele osutamisest me vaevalt puudust tunda saame. Hoolimatust on palju ning otsustajad sageli ei teagi päris täpselt, mille üle nad otsustavad.
Elukutselise poliitiku sündroom: sa juhid midagi, aga tegelik kokkupuude nendega, kes sinust sõltuvad, puudub. Kui näiteks paljukirutud sotsiaalministri vend olnuks invaliid või ta laps sündinud puudega või oleks ta kunagi töötanud sotsiaaltöötajana, siis vaevalt oleks kõiki neid jamasid, mida talle pahaks pandi.
Eks näituski osutas kitsaskohtadele. Siiski ei olnud see mõeldud parastava ja näpuganäitavana riigijuhtide suhtes ega väitnud üheselt, et valitsus on paha. Võib-olla mõne teise koosseisuga valitsus tuleks praeguste oludega hoopis raskemini toime, kes teab.
Rahulolematute masside enda poolele saamiseks ja igasugu hädadele süüdlaste leidmiseks on muidugi odav ja kõige lihtsakoelisem nõks parasjagu võimulolijaid süüdistada, aga ma ei tahaks selle hüsteeriaga kaasa minna.
Pigem võiks igaüks vaadata endasse ja mõelda, mida tema saaks paremini teha. See ongi väljapääs keerulistest olukordadest.