Taskus kogemus Kaiser Chiefsi soojendajana, ei ole elevandid Eesti muusikas enam päris tundmatud. Viimaste kontsertide sisse mahub esinemine Tallinn Music Weekil, mille edu lausa välismaistesse väljaannetesse jõudis.

Kui plaadist rääkida, tuleb möönda, et kuigi tegemist on kahtlemata muusika kallal kõvasti vaeva nägeva bändiga, pole suur osa nende live-kontsertidele elu sisse puhuvast energiast albumile mahtunud.

Osa materjali toorusest tuleks kindlasti kanda selle arvele, et tegemist on kollektiivi esimese plaadiga. Kohati tundub, nagu oleks loosisesed üleminekud veidi teravad. „You Are the Sun and I Am the Moon“ liigub foofightersilikult rokkmuusikalt kosmilisemat sorti indie’le liiga järsult ja vajaks lihvimist.

Ometi saab öelda, et üldiselt töötab selline indie ja bluusi segune rokkmuusika plaadil hästi ning loob kollektiivile kergelt äratuntava helikeele. Tervitatav on nende pühendumine keerukale instrumentaalosale, mis loos „No Smoke, No Fire, No Talk“ kõrvale kõvasti, kuid pehmelt pai teeb.

Üks parematest fusioonidest on lugu pealkirjaga „Two Shadows“, milles sulavad kokku whitestripesilik bluus ja otse Neptuunilt maale kukkunud indierock. Lugu toob hästi välja Rain Joona sõrmede alt pärinevad madalad tummised bassihelid, mis loole gruuvi lisavad.

„Dance“ ja videosse püütud „Can’t Come In“ tõukavad kuulaja oma energiaga toolilt püsti ja sosistavad kurja kuradi kombel kõrva, et nüüd on aeg end liigutada. Robert Linna ja Markko „Linnu“ Reinberg kütavad kitarridel põranda kuumaks ning Jon Mikiver trummidel purustab aknad klirisedes tükkideks.

Mõningatest teravatest lihvimata servadest hoolimata on tegu üllatavalt kompleksset ja keerukat instrumentaali viljeleva bändiga, mille vokaalosa teeb nende muusikale au. Samal ajal oleks kogu kollektiivis pakitseva energia hoomamiseks vaja neid näha live’is, sest ilmselgelt pole veel leiutatud masinat, mis kosmilist neptuuniumi hõbedasele CD-kettale salvestaks.