Ei ole kerjamine

Maailma superriigi USA omavalitsustes on kodanike kaasamine linnaellu kordades aktiivsem kui meil. Nemad ei häbene. See tähendab olulist kulude kokkuhoidu, samuti hoopis teistsugust suhtumist linnaruumi, kui linnarahvas ise on selle heakorda, spordiväljakute rajamisse ja hooldamisse ühiskondlikus korras panustanud. Eriti oluline on see noorte inimeste puhul. See noor, kes on pingi üle värvinud, ei kirjuta kunagi sellele ega ühelegi teisele pingile.

Kümnete kaupa oli Ocean City rannapromenaadil kauneid pinke, mis rahastatud eraisikutest annetajate poolt. Koos väikese tahvliga lahkunud ema mäletuseks, pühendusega oma lastele või sõnumiga istujatele. On idee ja tahtmine Pärnuski samalaadne ettevõtmine ellu kutsuda. Rõhutan: seda tehakse maailma rikkaimas riigis. Meil kujundatakse suhtumist, et see on justnagu kerjamine. Mul ei ole sõnu. See on halb, väga halb.

“Kärpevikatiga vehkimise” etteheide pole päris kohane. Lillede tarvis eraldatav raha on eelarvereas kui “vaba aja rajatiste (parkide-haljasalade) hoolduskulud”.

Kui 2011. aasta eelarves oli selleks kavandatud 296 000 eurot, siis selleks aastaks 301 000 eurot ehk tegelikult veidi rohkem. Jah, lilledele on selleks aastaks kavandatud umbes 969 eurot vähem kui aastal 2011 ehk 21 400 eurot (2011 oli see summa 22 369 eurot). See on vaid viieprotsendine muutus ja on sisemise jaotuse küsimus, eks vastava valdkonna korraldajad ole pidanud vajalikuks kusagile mujale veidi rohkem panustada. Et muutus väike, ei näe vähimatki probleemi. Summa summarum on ikkagi raha 5000 eurot rohkem.

Härdunult nutetakse taga aega, kui Pärnus jagati linnarahvale lilli tasuta, samal ajal unustades, kuhu selline mõttelaad ja tegevus Pärnu linna rahalises mõttes viis. Veel kurvastavam on ajakirjanike pessimism Pärnu linnakodanike suhtes. Pole põhjust, sest tegelikkus näitab vastupidist. Linnakodanikud on väga usinad ja tragid ning lilli on toodud juba nii palju, et linnaaednik on varsti mures, kuhu need kõik istutada (käru täis ja kojukutsed ootel).

Mõistagi võinuks tulla pildistama juba hommikul kell kaheksa, siis oleks lilli veel vähem olnud. Aga negatiivnegi reklaam on reklaam ehk ikkagi: tänu kirjutamast!

Linnapea lillepeenar

Siinkohal esitan veidi teemaväliselt, aga valdkonnaga seonduvalt vabanduse Pärnu linnavolikogu liikme Ranno Künnapi eest, kes oma artikliga linna heakorra teemadel solvas sügavalt sadu tublisid kojamehi oma küsimusega “Millal nähti viimati linnas kojameest usinalt luuda keerutamas?”, justnagu neid polevat linnas olemaski, rääkimata usinatest (vt Ranno Künnap, “Kes vastutab Pärnus lohakuse ja hoolimatuse eest?”, PP 2.05).

Mina, vastupidi, tahan ülimalt kiita linna tublisid majaomanikke, kes eeskuju väärivalt hoolitsevad oma kinnistuga piirnevate avalike alade kordategemise eest kas ise või kelleltki teenust ostes. Pool linna ilust on teie teene!

Peab ikka olema pimedusega löödud, et seda kõike mitte märgata. Mina liigun enim Aia ja Supeluse tänavat pidi ja need on alati ideaalselt korras, kuigi ühe kaupluse kinnistuga piirneva alaga on küll probleeme. Kelle pärast see nii on? Tänu kinnistute omanikele ja kojameestele! Kahju, et igasugust jama võib leheveergudel kirjutada ja tublisid-töökaid pärnakaid solvata. Palun vabandust!

Aga nüüd pakkumisest. Kui juba Pärnu Postimehe juhtkirjutaja käsib, et linnapea peab oma lillepeenra looma, siis nii on. Olen valmis panustama oma maikuu palgast kümme protsenti (250 eurot) Pärnu linna mõne lillepeenra tarvis lillede ostmiseks.

Kui lilli saab palju, ei pea ülearu punnitama, jäägu see raha näiteks pingi valmistamiseks mõnda kaunisse kohta (miks mitte kõrvuti Pärnu Postimehe rahastatud pingiga – sõpruse märgina – oleks ju tore). Lillepeenra sildile ei pretendeeri, piisab linnarahva ja Pärnu Postimehe märkamisest. Kaunist kevadet! Nautige Pärnut!