Anu meelest on palju tublimaid emmesid, kes oma asjadega temast palju paremini hakkama saavad, aga kui juba välja valitud ja kutsutud, peab minema, sest tõotab tulla huvitav kogemus. Anul on neli last: Krister, Laura Tekla, Madis Erik ja neljakuune pesamuna Janis Martin, kes ema süles lesides, naeratus näol, külalisi uurib.

Anu on kasvanud Järvamaal, lõpetanud Paide gümnaasiumi ja praeguse nime all Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tantsuõpetaja eriala. Kuna aga Anu vanematele tagastati esivanemate talu maad Kikeperas, kolis pere Järvamaalt Pärnumaale. Anu pere elab küll kuuendat aastat Paikusel kortermajas, ent mõttes on Kikepera metsade vahele vanemate lähedusse kodu rajada.

Läti-Eesti ühispere

Pereisa Martin on lätlane, pärit Rezekne maakonnast latgalite maalt. Noored kohtusid Eestis. Anu kuulus Viljandi rahvusvahelise rahvatantsufestivali korraldusmeeskonda ja festivalile tuli teiste seas Läti Rezekne piirkonna rahvatantsurühm. Kuna noorema põlvkonna eestlased vene keelt hästi ei mõista, otsiti külalisrühma parim inglise keele oskaja Anuga asju ajama. Niimoodi nad kohtusid. Ja kodus räägivadki vanemad omavahel inglise keeles, sekka lätit ja eestit. Ämmaga suhtleb Anu vene keeles, mida ta nüüdseks rääkima on õppinud.

Anu abikaasa töötab parajasti Riia seimis ametnikuna ja käib kodus nädalavahetustel. Kuid see pole alati nii olnud. Kui sündis Madis Erik, oli lapsepuhkusel kaks aastat hoopis isa.

Isapuhkus on mehele ja ta lapsele üldse väga eriline ja lähendav aeg, usub Anu. Ja muutis selle pere isa vähemasti ühes asjas, märgib ta. Kui mees veel Lätis ministeeriumiametnikuna töötas ja vahel koju jõudnuna ohkas, et tuba võiks ehk natuke vähem sassis olla ja nõud pestud, siis isapuhkus mõjus talle äratavalt.

“Abikaasa palus minu käest lausa vabandust ja lubas, et koju tulles ei küsi enam mitte kunagi, miks miski tegemata on,” ütleb Anu.

Tegelikult lootis Martin Eestis rohkem kohaneda, keelt õppida ja koguni oma pisikese puutööettevõtte luua. Läks aga teisiti: pärast viimaseid seimi valimisi tehti talle ülihea tööpakkumine Riias. Praegu on Martin eluga väga rahul: ühendatud on aju- ja hingetöö ja kodule jääb samuti küllalt aega. Ja muidugi: kui mees on õnnelik, on nainegi õnnelik ja lapsed rahul.

Eesti keel on Martinil nüüdseks väga hästi suus. Igal juhul suudab ta isegi päevapoliitilistel teemadel kaasa rääkida.

Reedeti aga ootab kogu pere pikisilmi isa kojujõudmist. Võiks ju arvata, et Riias või Tallinnas oleks perel koos elada lihtsam, aga Anu ja Martin on mõlemad üksmeelel, et suures linnas pole lastel mingit elu. Laps peab saama vabalt joosta. Ema-isa on kasvanud maal ega kujuta ette laste kasvamist korterelamus ilma võimaluseta vabalt joosta, rikkumata teinekord naabrite rahu.

Olnuks variant minna elama Rezekne kanti, aga seal oleks Anu jäänud tegevuseta – vähemalt nii kauaks, kuni keel korralikult selgeks õpitud.

“Ilmselt Martinile siin Eestimaal meeldib, ega ta muidu oleks tahtnud siia elama tulla. Vahel ta muidugi vihastab mõne asja peale ja ohkab siis, et tahaks koju!” seletab Anu.

Lapsed ja unistused käsikäes

Anu on selline ema, kes korraga võib teha viit asja, samal ajal sujuvalt mudilastel silma peal hoida ja nende tegevust õuel ja toas ohjata.

Anul on ühiskondlikke rolle: ta on vabatahtlik noortejuht ja koos sõbrannaga juhendab ta Paikuse kodutütarde rühma.

Praegu ei jõua ta beebi kõrvalt Paikuse põhikoolis täiskohaga huvijuhi ametit pidada, kuid on jätkuvalt aktiivselt suhtlev-liikuv naine, kes elab täie rauaga: on Paikuse põhikooli rahvatantsuõpetaja, peale selle annab tantsutunde täiskasvanute naisrahvatantsu- ja vabatantsurühmale. Ja nagu selgub, asendab parajasti paari nädala vältel olude sunnil kooli huvijuhti.

Neljakuuse lapse kõrval pole Anul olnud ühtki päeva, kus ta on olnud päev otsa kodus. Ja ta ei pea seda öeldes silmas beebikäruga jalutamist.

Kohalik kultuurirahvas oli valmis Anu emadusega arvestades tänavu Paikuse laste laulu- ja tantsupeo ära jätma, kuid Anu protestis. Peo korraldamine ei võta tänu mõnusale meeskonnale palju aega ja ega Anu niisama kodus istuda oskakski.

Anu arvates on tantsimine rohi kõikide maailma hädade vastu. Kui on kurb ja raske, tantsi, kui on väsimus, tantsi, soovitab ta. “Elad enda välja ja kõik on jälle hästi,” tõdeb ta.

Lapsed pole Anul seganud oma unistusi ja plaane ellu viimast, ta pole kunagi niimoodi mõelnudki. Nii tema kui abikaasa on kasvanud lasterikkas peres ja leiavad olevat loomuliku, et peres on lapsi rohkem kui kaks.

Anule on lapsepõlvesõber meelde tuletanud, et naine unistanud väiksena koguni kuuest lapsest, aga pikad ja väsitavad sünnitused on Anu optimismi kahandanud. Ent eales ei tasu öelda “iial”.

Loomislinnuga kaelas

Kohaliku kogukonna ellu on Anu kuue aastaga kenasti sisse elanud, isegi mõni sõbranna on tekkinud. “Täitsa kodu on olla,” sõnab ta.

Laste kasvatamisel on naine veendunud, et mida rohkem huviringe, seda parem. Laura alustas neljaselt Pärnu Kunstide majas viiuliõpinguid ja osaleb võimlemisklubis Rüht. Krister käib neljas ringis: rahvatantsus, akrobaatikas, noorkotkastes ja kunstikoolis.

Anu usub, et kes palju teeb, see palju jõuab. Ei ole nii, et “täna ei taha”. Kõigil olgu oma tegemised. Anu hakkas neljaselt tantsima ja leiab, et väikeste kohustuste kandmine kasvatab püsivust ja viib suurema vastutuseni. Kui kohustus võetud, tuleb seda lõpuni kanda, vähemalt seni, kuni tulemid käes. “Tegelikult pole ühtki last, kes sünniks puhta lehena. Igaühel on oma jutt kaasas. Vanema asi on määrata piirid, mille sees saab laps vabalt toimetada,” leiab ta.

Selles peres on mees ja naine võrdsed. “Oleme mõlemad hästi kanged, põhimõttekindlad,” tunnistab Anu. Kui tekivad käärid, murtakse piike ja kujundatakse ühine arusaam. Jäikus ei vii elu edasi. Kõike on võimalik ümber mängida ja otsustada, parandada ja muuta, selle hoiaku on pärinud Anu oma kodust.

Tutvuse alguses noored mõtlesidki, et oleks vaja kahte kodu: üht Lätisse ja teist Eestisse. Mine tea, ehk kunagi jõuabki. “Oleme mehega mõlemad oma maa patrioodid,” mõtiskleb naine.

Anul ripub kaelas hõbedast kee küljes ripats – esmapilgul tundub see tuvi. Teadagi, rahu sümbol. Aga see pole nii. Selle kinkis naisele abikaasa nende tutvuse alguses.

“See ripats on Liivi päritolu. Kõikidel rahvastel on palju loomislaule, milles esineb loomislind, ka eestlastel. See ongi loomislind ning see on naiselikkuse ja viljakuse sümbol,” lausub naine mõtlikult.