Tantsujuhil täitub pool sajandit oma rühmaga

See poolsajand paneb isegi nii karastunud naise nagu Helje heldima: „Uskumatu! Mitu korda tahtsin loobuda, et aitab küll. Aga jälle tulid tantsijad paluma: “Tule ikka veel!” Mul lööb varsti vanust ette juba 77.“

Auto rühmal on olnud kolm koosseisu, aga üks Helje. Muide, ta on ainus, kes rivis päris algusest. Väärika daatumi puhul on 12. mail kutsutud juubelile kõik kergejalgsed, kes pool sajandit rühma motot au sees hoidnud. Ja see on: „Tantsi tuju toredaks, meeled mõnusaks, näod nägusaks, kannad kergemaks!“

Tüdrukud tulevad õhtul

Heljega parajasti jutu peale saanud, selgub, et ega aega ülearu lobiseda olegi: tüdrukud tulevad õhtuks külla! Ah et mis tüdrukud, ikka tantsijad. Vaja arutada suure juubeli puhust vastuvõttu ja kontserdiosa. Praegune koosseis on suhteliselt noorepoolne, koosneb B-rühma segapaaridest. Jalga keerutab seitse paari. Keskmine vanus kõigub 40 lähedal.

“Palusime külalisesinejaiks Jõõpre Vallatud ja Tori segarühma,” märgib Helje. Jõõpre Vallatute juht Anu Kurm sirgus Helje käe all tantsides tantsujuhiks, nagu Helje omal ajal Naima Ebroki käe all.

Tavatantsijaist selle ala õpetajaks kujunesid ka Dea Haar ja Ants Lopsik. Üks praeguse Auto tantsijaid Gaido Klein on aga Helje asetäitja, kes teeb rühmaga siis tööd, kui Helje parajasti ei saa. „On teistlaadi hüppeidki. Näiteks Peeter Joosep, mu tantsupoiss, lõi koguni oma bändi,“ muheleb vestluskaaslane.

Kui palju teavad nüüdsed tantsijad-tüdrukud Auto algusest? „Üht-teist ikka,“ usub Helje. „Nad on vähemalt palju kuulnud: meenutused püsivad hea traditsioonina koosviibimiste-tähtpäevapidude osana.“

Nii oli see Auto 45 aasta juubelilgi. Kes enne ei teadnud, sai ülesriputatud stendidelt lugeda, kui kõrgele Helje lati tõstis. Pidevalt oldi ETKVLi süsteemi laureaadid ja endastmõistetavalt toodi koju üleliidulise taidlusfestivali laureaadi tiitel. Helje sattumine just koondise Auto tantsujuhiks on asutuses töötanud autojuhtide ja rühma hilisemate tantsijate Juhan Reilandi ja Helmut Reinebergi „süü“.

„Nad lihtsalt tulid ja kutsusid. Töötasin Pärnu tarbijate kooperatiivis instruktorina ja olin end Heino Aassalu soovil tantsujuhiks koolitanud. Aassalu märkas mind Ebroki rühmas ja peaaegu et nõudis: õpi juhiks! Mul oli pärast nii suur tantsuisu, et hakkasin juhatama ka kurtide rühma, samuti lastekollektiivi Rannapääsuke. Auto juurde tekkis tantsijate lastest koos vanematega pererühm ja mulle meeldis teha lavastatud tantsuetendusi,“ räägib Helje.

Rühmas on tantsinud paljud pered, nagu Mäesalud, Reinebergid, Kleinid, Lopsikud, Tammed, Vettikud, Kvatshid, Nurgad.

Mälestustel on komme rünnata

Kindla käe ja selge peaga juhina peab Helje nüüd mälestustele alla vanduma. Mälestustel on komme rünnata. Ja neid on oi kui palju! Ehkki kurtide rühmaga on vaat et niisama palju põnevat juhtunud kui Auto omaga, valib Helje viimasena mainitu: ikkagi 50!

Teenekas tantsujuht mäletab esimest tantsupidu, kui ööbimiskohas möllu tehti ja tantsijad ta puitvilla alla peitsid. Ju siis oli kisa nii vali, et miilits astus sisse. „Mul pidi seal villa all süda seisma jääma. Kartsin hirmsal moel, et keegi viiakse ära ja mis siis tantsust saab,“ naerab Helje nüüd.

Nagu muinaslugu tundub rühma esimene Rootsi sõit – läbi Peterburi Soome! Helsingi sadamas suunduti valesse terminali, Stockholmi laev väljus hoopis teisest kohast. Jäädi maha, raha ei olnud, et hotelli minna. Õnneks aitasid hädast välja kaasmaalased Eesti laevalt, kus lubati öö veeta. Võõrustajad Rootsis pabistasid: kuhu eestlased jäid? Eestlased said alles järgmisel hommikul Rootsi laevale.

Ja kui naljakas oli tollal, kui keegi esimest korda välismaale sattus ega osanud tehnikaga ümber käia. Heljele meenub seik, kui nende tantsija peatas Rootsis rongi. Pärast WC kasutamist tahtis ta oma käsi loputada, aga õige nupu leidmisega oli raskusi . Proovis siis kõik nupud läbi ja … rong jäi seisma. Seebised sõrmed olid leidnud hädapiduri.

Pärnu vanglas esinemisest on meeles, et viiekaupa lasti tantsijad võrede vahelt läbi ja vangid toodi kontserdile samuti viiekaupa käeraudades.

Fantastilisim juhtus Endla teatri laval, kus Auto rühm osales Naima Ebroki juhitud Kajaka tantsurühma kontserdil. Auto tantsis Leedu rahvatantsu nagu ikka, kuid publik saalis hakkas heas mõttes hulluks minema. Käteplagin, vile, hüüded. Tants lõppes ja saal nõudis kordamist. Korrati. Saal möllas, aga tantsijad lava taga ei saanud aru, millest selline edu.

Kui publik kolmandat korda tantsu korrata lasi, läks keegi rühmast saali vaatama. Ja mis selgus? Üks meestest oli jätnud püksinööbid kinni panemata ja igal kummardusel ilmus püksiaugust välja valge kolmnurkne särgisaba. Kui tantsija ei kummardanud, polnud midagi. Aga niipea kui kummardas … „Ja kujuta pilti, kolm korda tantsisime selle Helmut Reinebergi vilkuva särgisaba pärast Leedu tantsu,“ kommenteerib Helje.

Vaeva kroonivad tipphetked

Saavutuste kõrval on mõni väga ilus ütleminegi südant soojendanud. Näiteks üleliidulisel festivalil Viljandis pöördus žürii esimees Ullo Toomi kultuurikooli tantsijate poole: „Vaadake, kuidas Auto tantsib! Võtke eeskuju!“

Aastatel 1973–1978 toimunud vabariiklikelt tantsupaaride konkurssidelt „Tantsime võidu „Tuljakut““ on Auto tantsijad koju toonud kaks esikohta ansamblite klassis. Edukad oldi ülejäänud klassideski, aga ansamblitele ära teha oli juba midagi.

On veel üks lause. „Vaadake, see seal juhendab ikka veel tantsijaid!“ “See seal” tähendab Heljet, kel seljataga kaks puusaoperatsiooni. Esimest korda läks ta noa alla pärast Auto 45 aasta juubelit.

Peol sõi valuvaigisteid, et mitte oiata. Nädala pärast oli ühe puusaga okei. Siis selgus, et teinegi puusaliiges vajab vahetamist. Ja nüüd on ta ainus võltspuusadega tantsujuht kogu Pärnumaal. Märgata on seda aga rohkem kodus. Tütar Tiia ja väimees Valeri aitavad majapidamistöödes ja linnaskäikudel. Tantsijad on varmad oma õpetajat sõidutama, arstid hoiatasid Heljet kukkumise eest.

Helje on teinud palju tantsuseadeid. Nüüdseks tegevuse lõpetanud Kajaka Memmede-Taatide rühmale üksi 36. Eeloleval Auto juubelil võib näha spetsiaalselt sünnipäevalapsele seatud kolme tantsu: „Tõmba, Jüri!“, „Oh sa, mu meremees“ ja „On saabunud kevade“.

Kokku on Helje oma rühmadele seadnud sadakond tantsu, praegu juhendab ta paralleelselt Autoga tantsurühmi Kaasike, Mummot ja Kullero. Mõtleb tihti tänutundega oma isale Ants Niidule, kes oli Pärnus tuntud pillimees. Isalt on ta pärinud visaduse, mida mõni nimetab väsimatuseks. Ja õpetuse „Ära kunagi tao endale vastu rinda, et “mina ja mina”. Unusta end ja sea esikohale teised“.

Isale on tütar tänulik sellegi eest, et too ta tirtsuna muusikakooli klaverit õppima pani ja et ta seal kolm aastat vastu pidas, ehkki selle ala kunstnikku temast ei tulnud. Muusikas kodusemaks sai küll ja sellest on hiljem kogu aeg abi olnud, eriti tantsulavastuste puhul.

Ehkki Helje tahab isa õpetuse järgi olla tagaplaanil, märgatakse teda ometi. Nõukogude ajal oli suur au, kui talle kingiti Ullo Toomi pilt. Sama autasu sai Ilka Tomingas. Heljet tunnustati pildiga selle eest, et ta oli viinud Pärnu kurtide ühingu rahvatantsurühma kahel korral vabariiklikule tantsupeole ja et sama rühmaga võideti kuldmedal üleliidulisel kurtide taidlusfestivalil Moskvas.

Naima Ebroki järel omistati Helje Peedile teenelise kultuuritöötaja tiitel ja läinud aastal tänas Pärnu linn oma väsimatut tantsulegendi teenetemärgiga.

Märkamatult on päev jõudnud õhtusse. Helje vaatab kella ja valmistub tantsutüdrukute külaskäiguks.

Hubases kodus Tähe tänavas on külas väimeeski, kohe-kohe astub uksest sisse tütar – mõlemad endised Auto tantsijad.

Kokaks õppinud tütar vaaritab söögid valmis. Väimees aitab muude tööde kõrval tantsurühmade albumeid korras hoida, räägib Helje.

“Poeg Kalvi elab Papsaares ja varsti peaks tema tirts, 13aastane Kristel läbi astuma. Ta on meie kõigi silmarõõm, vanaisa Eldori oma ka. Muide, Eldorgi on kaua Auto tantsija olnud, enne seda keerutas jalga Kajakas,“ jutustab Helje lahkumise eel. Noogutab siis silmade särades: “Meil on ühtehoidev pere, lausa rõõm tõdeda. Nüüd nad hoiavad mind nii, et … Süda läheb soojaks – ma ei tohi ju kukkuda.“