Ukuaru tegi lavastaja Madis Kalmetist naisõiguslase

Tänu sellele, et äsja Ugalas Madis Kalmeti lavastatud „Ukuaru” näitab, et kõik mehed on sead (tsiteerin siinkohal lavastajat) ja kogu lavalugu on ood naisele, armastusele ja kestmisele, on see tiitel nüüd Kalmeti päralt.

Veera Saare romaan „Ukuaru” on meie juurde aina tagasi tulnud, nii et on muutunud osaks rahvuslikust DNAst.

Teise ilmasõja aegsest traagikast on Leida Laius teinud filmi Elle Kulli ja Lembit Ulfsakiga peaosas ja seda näidatakse televiisoris meie rahvusliku eneseteadvuse ja toonuse tõstmiseks niisama sageli kui „Viimset reliikviat” ja „Kevadet”.

Täpselt niisama aktuaalne ja liigutav kui 1940ndatel on see lugu 1970ndatel ja nüüd Triin Sinissaare dramatiseerituna 2012. aastal.

Künnab põldu, armastab ega kahetse

Kunstnik Mae Kivilo on pärnulannast (ehk Pärnus sündinud, toim) näitleja Carita Vaikjärve asjalikult kukekavõitu meestepükstesse pakkinud ning Minna rolli jooniski on saanud jõulisem-valjem-mehisem.

Madis Kalmet on leidnud tekstist sõnumeid – ja mooduseid neid veenvalt lavale tuua – rohkemgi kui filmivariandis. Aeg ja tohtimised ka ju teised.

Tegijad võtavad töö kokku nii: „„Ukuaru” kujutab elu Eesti laanetaludes, Minna eluvõitlust ja teda ümbritsevaid inimesi. Eesti naine langetab metsa, künnab põldu, paneb katust, sünnitab lapsi ja kasvatab nad üles, olgu ajad kui karmid tahes. Aga Eesti naine ka armastab, naerab, unistab, hoolib ning loob ilu ja rõõmu enda ümber. Selline naine on Minna, kes valib meheks rikka taluperemehe asemel pennita lõõtspillimängija ning kolib koos temaga metsade ja rabade taha, et rajada Ukuarul oma perele kodu. Ja ta ei kahetse midagi.

Lavastus põhineb Veera Saare kaheosalise romaani „Ukuaru” esimesel köitel, mis käsitleb aega Teise maailmasõja eel ja ajal. Lavastaja Madis Kalmet on nimetanud seda oodiks naisele, Eesti rahva edasikestmisele ja armastusele.”

Kalmeti väitele, et meestel on aeg endale ausalt otsa vaadata – seda enam, et tänapäeval on maailm Aksleid tulvil – vaidlevad vastu nii Carita Vaikjärv kui Meelis Rämmeld (Aksli osatäitja, toim). Viimasena mainitu kinnitab, et on Aksli poolt, ja Minna osatäitja väidab, et Akselgi tegi kõike nii hästi, kui vähegi oskas. Midagi enamat kui vaesus ja pillimäng ta ju mõrsjale ei lubanudki.

See, kui aus on noor naine allikasse vaadates ja kinnitades, et on kõik õigesti teinud, on juba tema siseheitluste asi. Need siseheitlused on Vaikjärvel mängitud mitmesse väga valusasse vaikusesse.

Vaikusehetk pulmalauas, kus vastne ämm kartulite pärast mõnitab. Vaikus rasedana maas lebades, mehelt saadud kõrvakiil näos põlemas. Vaikus teada saades, et pulmad maksid 500 rubla – lehma hinna, mida Minna vanemad kogu elu jooksul kokku ei saanud. Vaikus senise sõbratari enesetapust kuuldes. Ja kõige vaikusem vaikus pärast seda, kui Aksel kohe Teise ilmasõja sissejuhatuseks narristi maha lasti.

Ehkki meie elud pole taeva abiga nii kohutavalt dramaatilised, pakub Ukuaru Minna saaga tänuväärset samastumist.

On aeg “Ukuaru” teiseks köiteks

On ju praegune Akslite ajastu tulvil naisi, kes jagavad kõik mehele, rügavad mehe heaks, pingutavad mehe nimel ja mehe asemel. Minna erineb meist selle poolest, et temal säilib naer ja laul majapidamises ka siis, kui enesel pole ainsatki ihujuppi, mis tööst ei valutaks.

Ilmselt tuleb Veera Saare suurteos meie juurde üha tagasi sellepärast, et temas kätkev valus jõud taastab usu, et saame hakkama ja veame välja. Midagi ilusat ja õnnelikku on kõigi elus. Isegi siis, kui pulmad elu armastusega jäävad viimaseks suureks peoks, kus lauas üksteisele inetusi klähvitakse, sest muidu ajaksid salajased valutamised lõhki.

Eks see naiste solidaarsus, tööjaotus, pühakirjaski lubatud matriarhaat – ja üksteise sitkeks smoorimine õeluse keeles – tulnud maa peale sõdade käigus. Sõdade vahelisel ajal on seepärast meestel uskumatult vähe sõnaõigust ja sellest tulenevalt vastutustunnet. Nõnda see tükk jälle rõhutab ja meelde tuletab. Olles varasemaist versioonidest seepärast dramaatilisem, et korvi saanud Keldriaugu, kes Minnat nii väga armastab ja talle kõike igatsetut võimaldaks, on filmivariandist erinevalt noor, kena ja karismaatiline mees Indrek Sammuli kehastuses.

Nagu on sümpaatne ja soe metsaülem Aarne Soro mängituna: eks küünita ju temagi tasakesi oma sõprust, kätt, südant kauni ja kange noorperenaise poole.

Mis edasi? Nüüd oleks küll aeg „Ukuaru” teine köide dramatiseerida ja lavastada. See küpseks Carita Vaikjärve küpsemisega täpselt kooskõlas: teise köite ja näitlejanna kohtumispaik saaks ilmselt perfektne.

“Ukuaru”

Lavastas Madis Kalmet,

peaosades Carita Vaikjärv ja Meelis Rämmeld.

Esietendus kirjanik Veera Saare 100. sünniaastapäevaks Ugalas 21. aprillil.