Kuskil on alati üks kaustik

Vaataja tunnetab, et tahes-tahtmata kanname üll esivanemate kootud elukangast.

Tiina Laanemi kirjutatud lavalugu, mis näidendivõistlusel ära märgiti ja lavastaja Andres Noormetsa tähelepanu pälvis, paigutab vaatajad ühe Eesti pere loo ümber: Küüni lava ehk nähtamatu maja on keskel, pikematel külgedel vaatajad ja otstes suured pinnad videoprojektsiooniks.

Lavastaja ütlust mööda oli lavapilt tal kohe silme ees, seepärast on nii lava- kui helikujundus olnud tema pärisosa.

Laval on kodumuru otseses (pehmes, rohelises) mõttes olemas, kodune köök, kohviveski urin, lihapirukad … ja memm Elsbet ning tema tütrepojad Ralf ja Martin. Memme vend Kusti ka. Nora, Robert ja Helga tulevad maja vaatama. Palju kaste. Perealbumid. Maja müügieelne korrastustöö. Suvi.

“Poiss, kas õuna tahad?”

Idülliliselt lahti rulluvas loos käib raks siis, kui Kusti ütleb, et “kurat küll, alati on kuskil üks neetud kaustik!”.

Indrek Taalmaa mängitud Kusti on vanamehelikult torisev, tema isikupära on ehe ja näitleja annab sellise „tolmava vanamehe“ kuju edasi väga veenvalt, meisterlikult: paras annus huumorit, lootuste-unistuste kaotamise kibedust, kahetsust ja elutarkust. Tema mälu ulatub admiral Pitka aegadeni: too olnud tõsine ja vaikne mees ja küsinud Kustilt kord: „Poiss, kas õuna tahad?“

Meenutuste kaudu, mille käivitajad on koristustöö ja vanade pildialbumite lappamine, joonistub välja pere- ja elusaatuste lugu, mille traagilised jooned on mõjutanud ja puudutavad kõiki osalisi. Kinnitust saab tõsiasi, et tahes-tahtmata kanname ja koome edasi esivanemate elukanga mustrit, mille lõimelõnga katkestuste ja kokkusõlmise hinda teavad vaid osalised.

Just neist katkestuste-sõlmimiste valust on püütud lapsi, tulevasi põlvi säästa, kuid paraku on elu seadus, et varjatu tuleb ühel hetkel välja: mälupilte ei saa siiski kustutada. Selline selginemine on valus, aga puhastav ja lunastav. Maja kujund on lavastuses tugev – tinglik, kuid püsivam kui inimesed, saatused ja aeg.

Meie oma „Puhastus“

Maja püsib ja jääb püsima kodupaiga, sidemete tähenduses isegi siis, kui hoone füüsiliselt hävib.

Ilmselt sel põhjusel tekib kiusatus võrrelda Laanemi „Nähtamatut maja“ Sofi Oksaneni „Puhastusega“. Viimasena nimetatus on stalinliku repressiooni ja metsavendluse, kommunismi ehitamise ja NKVD-laste koleduste kirjeldused, mille kõige taustale on Oksanen seadnud eelkõige naiste loo: kuidas võim naisi oma tööriistana kasutab ja kui julm on mõni valik, kuigi selle inimlikud tagamaad on mõistetavad, eriti olusid arvestades.

Igal perekonnal-suguvõsal on alati oma lugu, oma saladused. Armastus iga hinna eest, ellujäämine, mälukildude kokkupanemine, kättemaks – need on märksõnad, mis kaht siinkohal võrreldavat teost iseloomustavad. Ei võrdle neid niivõrd kaalukuse ega žanri, kuivõrd sõnumi mõttes: kirjanduslik vaade aja- ja pereloole teenib suuremat eesmärki kui ainult esteetilise lugemis- või teatrielamuse andmine.

Kujutlus ja tegelikkus

Hea on selles lavastuses näha peategelase Elsbeti rollis Helle Kuningat, üle 40 aasta Endla laval olnud näitlejat. Tema olekus on juba lugu – see mitmekihiline miski, mida mängima ei pea. Ta on, ja väga veenvalt, memmeks teda küll hüütakse, aga lihtsaks memmeolekuks on tegelaskujus traagikat ja salapära rohkem.

Elsbeti tütrepojad Ralf (Bert Raudsep) ja Martin (Sten Karpov) on vennad, keda mitte just õnnelikem lapsepõlv on liitnud. Hoolimine teineteisest on alles ja tegelaskujud saavad näitlejatelt usutavad näo.

Huvitavam on Sten Karpovi Martin: tema kokutamine ja rabedus loovad luuseri-stereotüübi, mis loo lõpus puruneb.

Edukas ja ümber maailma purjetamise unistusega Ralf jääb üheplaanilisemaks, nagu ka Ago Andersoni kehastatud poliitik. Näitleja teeb küll kõik, et läbipõlenud ja kompleksides tüüpi värvida: seda toetab suurepäraselt istuv elektrisinine ülikondki.

Kaili Viidase mängitud Norasse mahuvad väike haiget saanud tüdruk, andekas (ja rikas?) näitlejanna ja heitlik armastaja. Tema uni leitud kodumurul on magus ja tulevik ilmselt helgem kui minevik.

Tulevik ei ole möödas

Lavastus on terviklik, silma (ja kõrva) torkab lavastaja soov eksperimenteerida ja nipitada: kui videoprojektsioon pole enam teab mis uudne võte, siis filmilik helindamine küll.

Detail kõlab suurema ja tähenduslikumana, kui näiteks plasttopse kokku lüües kõlab kristalne kõlin või murul astudes kostab kuningannalik kontsaklõbin.

Esimese vaatuse tegevuse näivust ja ettekujutuslikkust need võtted rõhutasid, kuid kuskilt maalt ei läinud need enam sünkrooni, kuni lõppesid hoopis. Teises vaatuses selgunud tõde võttis sellelt mõtte?

Pärast igat lonksu Ralfi ja Martini poolt murule lennutatud plasttopsid jäävad ilmselt kujundiks, mida ei pea läbi hammustama – las need jäävad kodumurule. Nagu ka kõik loo tegelased peale Elsbeti ja maja. Loodetavasti ei ole nendele tulevik sofioksanenlikult möödas, lavastus „Nähtamatu maja“ vaatajale selle lootuse jätab.

“Nähtamatu maja”

Autor Tiina Laanem,

lavastaja, kunstnik ja helikujundaja Andres Noormets,

osades Helle Kuningas, Indrek Taalmaa, Bert Raudsep, Sten Karpov, Ago Anderson, Kaili Viidas, Triin Lepik.

Pärnu teatris Endla.