Olen juba lapsena imestanud rändlinde, kes alati meile lõunamaalt tagasi tulevad. Niisama loomulik kui see, et igal kevadel tuleb meie õue pesale kurepere, on olnud teadmine, et igaks suveks tuleb Eestisse professor Gábor Bereczki oma proua Maiga.
Professorihärra Gábor Bereczki ärasõit
/nginx/o/2016/09/20/5864287t1h7f0a.jpg)
18. mai 2012, 10:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See tundus meile nii loomulik, et ei kujutanud ette, et kord seda enam ei juhtu. Aprilli algus tõi Doonau äärest kurva uudise, et Gábor Bereczki on läinud üle toonela jõe.
Kuulunud nende inimeste hulka, kelle suveplaanide hulgas oli aastaid reis Pärnumaale Pikavere külla, et saada kokku ja rääkida selle targa ning ääretult südamliku Ungari mehega, tahaks jagada veidi seda, mida võiksime selle mehe kohta teada.
Pean tunnistama, et Eestis pole ühtegi korralikku võrdlevat ülevaadet Bereczki tegemistest nii oma erialal teaduses kui laiemalt kultuuripõllul.
Bereczki oli üle poole sajandi tihedalt seotud Eestiga ja tema teine kodu asus Pärnumaal Koonga vallas Pikavere külas Kalama talus, kus valmis suur osa tema loomingust.
Professori viimane soov oli saada sängitatud Pärnumaale Mihkli kihelkonna mulda. 20. aprillil 2012 jätsid lähedased, sõbrad ja kolleegid temaga hüvasti Budapestis ja 22. mail sängitatakse Gábor Bereczki põrm Mihkli kalmistule.