Peeter Krimm: Rõhutud naised

Artikli esimeses lõigus kirjutab Maripuu: “Palgalõhe suurus ei näita seda, et naised saavad sama töö eest meestest väiksemat palka.”

Sellega peaks jutt lõppema, tegelikult alles algab. Saame teada, et lõhet ei ole, aga ikkagi on. Parema- ja vasakukäelistega võrdlust pole mõtet kommenteerida. Automehaaniku ja lasteaiakasvataja palgavõrdluse puhul on nii, et paraku lasteaias lapsi ei remondita, pigem haiglas. Seega, õigem on omavahel võrrelda mehaaniku ja arsti palka.

“Torumees” on tõesti iganenud ja selgelt kallutatud ametinimi. Ega muu aita, kui käsu korras tuleb rinnasildile kirjutada “torunaine Jüri”. “Ämmaisand Aino” oleks ka igati õiglane.

Edasine jutt üksikemade raskest olukorrast, mis sõltub sotsiaaltoetustest, kõikvõimalikest palgast sõltuvatest hüvitistest, minu arvates märkimata “ununenud” elatisrahast, selle määramisest ja kättesaamise hoobadest, on sotsiaalministeeriumi rida. Ja seal Maripuu töötab. Iseenda tegemata tööst kirjutamine on märkimisväärne saavutus. Milline kurjam küll pani hüvitised sõltuma palgast, tehes nutuste olukorra veel nutusemaks?

Lõpus saame teada, et 19. aprill oli Eestis võrdse palga päev. Kalender ei näita midagi, kuid meenuvad kosmonautide, kalurite, ehitajate päev. Vanasti sai vähemalt ilma rahata viina juua.

Meeste- ja naistetööd

Mina pole oma akna all Via Baltica ehitusel siiani näinud ühtegi naist, metsas ühtki saenaist ega traktoristi. Kommiraha eest seal tööd ei tehta. Ametisse saamiseks pole vaja kõrgharidust, piisab lühikursusest, saenaisel tuleb poest saag osta ja tuld! Häbeneda pole siin midagi, 30 aastat tagasi olid au sees naistraktoristid ja -kombainerid ning ajalugu käivat ju spiraali pidi.

Füüsilisest veel tasuvam on ajutöö. Ei teadnudki, et naistel on Eestis keelatud koolis käia ja firmat asutada. Tõsiselt rääkides paneb palgad paika vist ikka vaba turg. Iseasi muidugi, kui tänapäeva plaanikomitee kannab nime “sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakond”.

Õigesti kirjutas hiljuti Pärnu Postimehes Urmas Hännile. 30 aastat tagasi kehtisid tõesti esinduskogudes kvoodid: kindel osa parteilasi, naisi, töölisi. Ainsana ei küsitud ajumahtu. Vahepeal küsiti üksnes ajusid, sõltumata soost, nüüd on ajaloo spiraal täisringi teinud, kvoodid tagasi, miskipärast vaid naistel. Vähemusrahvustel, pensionäridel, invaliididel kvooti pole, järelikult ei ole inimesed. Neil pole ministeeriumis oma osakondagi.

Töötasin kunagi linna komsomolikomitees. Vahetevahel pidin kirjutama ajalehele, kuigi midagi kirjutada polnud, vähemalt enda mõtteid. Sellepärast saangi praegu Lee Maripuust aru. Mind tahtis häbi ära tappa ja tegin selle äriga kiire lõpu.

Taipasin tollal siiski ühte: pukis püsimiseks ja ülespoole ronimiseks tuleb lagedale tulla mingi ideega. Pole oluline, kas idee on dementne, peaasi, et uus. Näiteks tuli tollane linna parteiboss sm Peebo, igati esinduslik ja sõnaosav mees, ühel päeval lagedale mõttega, et komsomolid peaksid hakkama tegelema kosmosevärgiga.

Kahjuks ei mäleta, kas pidime just laeva ehitama hakkama, aga satelliiti igatahes. Küll mäletan enda mõtet, et mees on põrutada saanud. Võib-olla sel päeval oligi, sest sellel teemal rohkem juttu ei tulnud.

Praegugi peab igal riigikogu liikmel olema oma teema, millega tegelda ja enda soojal toolil istumist õigustada. Kui keegi teemat ette ei ütle ja ise seda välja mõelda ei suuda, on kindel viis see sisse vehkida mõne suurema venna, õigemini õe käest kusagilt Euroopast. Sealt on ennegi tulnud säravaid enesehävituslikke ideid (multikulti kaputt, õpetajad klassinurka) ja tuleb veel.

Mõni aeg tagasi tegeles sotsist riigikogulane Marianne Mikko süvendatult prostitutsiooniteemaga. Selge, et sellega kaugele ei jõua ja valijaid juurde ei võida. Nähtavasti taipas Mikko selle trummi tühjust ja valis uue, tunduvalt parema: naiste õigused, eriti palk.

Selle äärmiselt lihtsa ja demagoogilise loosungiga “Miks neil on rohkem kui meil?” tehti sajand tagasi üks tõsine revolutsioon. Palgateema kõrval veidi numbreid-fakte sobitades saab kokku igati kõlbliku pildi. Valimistel võib potentsiaalselt loota poolele valijate häältest. Kui veab ja mõni kergeusklik pereema teemat tõsiselt võtab, on peagi juures üksikemasid, kelle õiguste eest saab jälle, rind kummis, seista. Fenomenaalne strateegia!

Võib tunduda kummaline, aga prostitutsiooni vastu võitlemine tootis üksikemasid. Pealegi on teema absoluutselt lollikindel, sest igal selle vastu sõna võtval meespoliitikul on kodus selja taga valvur. Niisugused sõnavõtjad esinevadki ebakindlalt ja häbelikult. Igale sellisele saab öelda: “Aga sa oled ju mees!” Kunagi öeldi “rahvavaenlane”. Tuttavad targad naised naeravad laginal ja rehmavad käega, aga sõna ei võta.

Naised-mehed

Kõnealuse artikli netikommentaarides ununes tegelastel kiiresti põhiküsimus ja läks tüüpiliseks meeste-naiste vaheliseks andmiseks ning teineteise süüdistamiseks seitsmes surmapatus. Kui mõni mees nutab enda lörriläinud abielu üle, öeldakse talle: “Ise oled süüdi!”

Kui jutt on üksikema kurvast saatusest, on süüdi teadagi kes. On ikka saatana sigidikud need mehed! Isegi Maripuu on ridade vahele selgesti kirjutanud, et stereotüüpne mees on vägivaldne.

Mingi nagin on naiste-meeste vahel sestsaadik, kui jumal meid erinevaks lõi. Sellesse märkamatult tossavasse lõkkesse osavalt õli valades on kindel taks, et saab end leegi paistel pikalt soojendada (võidelda). Mis võiks olla veel parem õli kui rahalubamine? Mis sest, et pole päris selge, mille eest?

Komsomolipäevil, kui midagi teha polnud, tuli probleem välja mõelda või tekitada, seejärel koostada abinõude plaan ja hakata võitlema. Töö konti ei murdnud, olid pildil, nalja sai kõvasti ja leib oli laual.

Arusaamatuks jääb, millega kaheksaliikmeline ministeeriumi naisteosakond tegeleb ja kuidas kavatseb palgaprobleemi lahendada. Ajaleheartiklid, probleemi kujundamine, tundmatu kuupäev kalendris, üksikemade peale mõtlemine ja kõik?

Omalt poolt oskan pakkuda, et füüsilise töö puhul aitaksid steroidid lihasmassi kasvatada küll, aga kurja ilma vastu pole neistki abi ja ajusteroide pole veel leiutatud.

Sajand tagasi löödi kiil rikaste-vaeste vahele, nüüd üritatakse sama meeste-naiste vahel. Kaugel ajal võitis enamus, kes nüüd? Äkki ongi parem, kui keegi ei võida, saab lõputult võidelda. Vana lihtne mudel, kus mees teenib pappi, naine kasvatab lapsi ja õnnetute eest hoolitseb riik, pole selgelt kasulik. Mõnele.

Tean peresid, kus naine teenib ja mees hoolitseb laste ja puhaste nõude eest. Selles pole midagi imelikku, kuid see naine peab taipama trummipõristamisest ja loosungite heiskamisest enamat.

Toredad asjad

Minule võrdsuse teema väga meeldib, sest õigustega käib ju kaasas vastutus. Kas või üldine sõjaväekohustus.

Oi, kuidas oleks kunagi vahipostil seistes tahtnud, et mõni relvaõde oleks kõrval olnud! Ja vaenuväed hoidku piip ja prillid, naised on ju teatud situatsioonis meestest julmemad. Milline kasutamata kaitsevõimeressurss!

Vaenlase vastu kasuta mis iganes trikke. Näiteks kui lahinguväljale ilmub rase, tõrgub iga mehe näpp päästikule vajutamast. Aga kui kleidialune on hoopis trotüüli täis topitud …

“Kõik võrdsed” on lahe! Käib keegi süüdimatult närvidele, tõmbad üle tahi. Fakt, et distsiplineerib! Üks päev viid naisele lilli, teine päev toob tema sulle. Punnid vastu Kanaari saartele sõitmast, tambitakse kogu kompott kinni. Mida veel tahta?

Tore on, et valimised lähevad palju lihtsamaks. Kui siiani pidi valima selle järgi, mis on inimesel kõrvade vahel, ja see on väga keeruline, siis varsti peame valima selle järgi, mis on jalgade vahel, ning see on väga lihtne.

Eriti meeldib mulle rootslaste inimaretuse tehnoloogia viimane sõna: sooneutraalsed, poiste-tüdrukuteta lasteaiad. See on tõeline revolutsioon inimkonna arengus, sest mesilastel-sipelgatel on ju samuti kesksoost töölised.

Mäletan hästi Venemaal akadeemia esimest loengut, kus professor hoiatas: “Armusuhted viivad teilt palju aega ja tähelepanu kõrvale!” Tal oli õigus. Viivadki. Milleks seda vaja on? Pole vaja.

Rootslaste teoorias on siiski väike puudus: varakult tuleb välja valida isased ja emased, kes hakkavad uut sugupõlve tootma, ja neid tuleb kasvatada “töölistest” eraldi. Aga see on kõigest raha ja mõne näpuliigutuse küsimus. Et süsteem raudselt töötaks, tuleb lasteaiad muuta kohustuslikuks ja mõelda steriliseerimise peale.