Eeva Talts: Pitside heegeldamine, niplamine või sõlmimine hoiavad mõistuse terava ja meele rõõmsa

Kogu elu pedagoogina töötanud naine pälvis Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu välja antava pärandihoidja 2011 preemia. Praegu korraldab ta koolitusi kõikjal Eestis ja õpetab ka Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias niplispitsi. Sel nädalal esitles Talts mahukat raamatut “Suur pitsiraamat. Süstikpits”.

Ärksa meelega naine vastab alati kannatlikult nii algajate kui oskajate käsitööalastele küsimustele ja on veendumusel, et pühendumist ja kannatlikkust nõudev pitside heegeldamine, niplamine või sõlmimine hoiavad mõistuse terava ja meele rõõmsa.

Kuidas raamat valmis ja mismoodi käsitöösõbrad on selle vastu võtnud?

Raamatu kirjutamine ja koostamine oli loominguline protsess, sest püüdsin sinna koondada õpetusi nii algajatele kui meistritele. Mul on suur pitsiraamatute kogu, olen raamatutest ja koolitustelt palju õppinud, tuli päris palju nuputada, milliseid näidiseid raamatusse valida.

Kirjastuses on eeltellimine olnud käsitööraamatu kohta üllatavalt hea. Eesti keeles pole süstikpitsi kohta raamatut varem ilmunud, õpetusi on ilmunud käsitööajakirjades.

Millest sai teie käsitööhuvi alguse? Kuidas jõudsite süstikpitsi juurde?

Minu vanuses inimeste vanemad oskavad peaaegu kõik midagi oma kätega teha, nii on minu 92aastasel emalgi tulnud nooruses kangast kududa ja kõike muud õppida.

Emal on eriline huvi käsitöö vastu, ta valdab väga paljusid tehnikaid ja on lasknud minulgi kõik läbi proovida, et ma tulevikus ise otsustaksin, mis kõige rohkem huvitab.

Ta käskis küllalt palju töid üles harutada ja vahel natuke nutsin ka, sest see oli nii tüütu. Ma ei saanud aru, miks tuleb uuesti teha, minu meelest oli kõik õigesti.

Koolis oli mul õnne heade käsitööõpetajatega.

Pitsid on mind kogu aeg huvitanud, olen heegeldanud suuri kardinaid ja päevatekke. Süstikpitsi tehti Eestis enne sõda väga vähe ja seda pitsi nägin esimest korda 1970.–1980. aastatel, kui meile hakkasid jõudma päris heade õpetustega välismaised käsitööajakirjad.

Ühes nägingi saksakeelset süstikpitsi tegemise õpetust, onunaine tõlkis selle ära. Leidsime inimese, kes tegi meile plastmassjoonlauast süstikud. Ja kui olin esimesed võtted selgeks saanud, hakkasin kirjandust otsima. Mul oli ühes Tallinna antikvariaadis tutvus olemas, sain kohe teada, kui midagi huvitavat müüki tuli.

Praegu leidub selle käsitööliigi kohta huvitavaid raamatuid nii saksa kui inglise keeles, palju materjali on saadaval internetis.

Milline käsitöötehnika teile kõige rohkem meeldib ja mis teeb käsitööeseme kauniks? Kas on mõni tehnika, mis üldse ei vaimusta?

Mulle meeldivad kõik pitsitehnikad. Hindan käsitöö juures peenust, seda, kui inimene on suutnud oma sõrmedega teha midagi, mida igaüks ei suuda.

Villaseid sokke ja kampsuneid ei taha ma enam eriti teha. Sokke on ämm meile tagavaraks kudunud, kampsunimustreid pakutakse praegu küll väga huvitavaid, aga ma olen siiski jäänud oma pitside juurde.

Väga ei huvita mind meisterdamine, samal ajal ei välista ega põlga ma ühtegi käsitööliiki. Nõukogude ajal peeti näiteks ristpistet natuke kehvemaks käsitööks.

Mu ema on välja mõelnud ja valmistanud seeria ristpistetöid aastaaegade teemal, julgen neid lausa maalideks nimetada, aga olen ka väga koledaid tikandeid näinud.

Taaskasutuspoodidest leiab vahel vanu käsitöid, mis on võluvad oma armsas naiivsuses. Aastaid tagasi kirjutati naisteajakirjades, et tikitud käterätid veeämbri taga on kadakasakslikud ega sobi Eesti kodudesse. Nüüd on sellised asjad jälle moes ja mina olen leebunud.

Oluline on korrektne tehniline teostus, õiged värvid ja kompositsioon. Käsitöö on alati ilus, kui nende põhimõtetega on arvestatud.

Pitside maailmas on vist võimatu öelda, et nüüd on kõik nipid selged. Kas tahaksite veel mõne tehnika selgeks õppida?

Muidugi on võimatu kõiki nippe selgeks saada ja inimesed mõtlevad ju kogu aeg igasuguseid tehnilisi lahendusi või võtteid juurde. Mida rohkem maailmas ringi liikuda, raamatuid lugeda ja internetiavarustes otsida, seda rohkem uusi asju näeb.

On tehnikaid, mida olen proovinud, aga mitte süvenenud, sest ei taha asju poolikult teha.

Niplispitsi kohta võib öelda, et ilmselt pole isegi maailma suurimate asjatundjate hulgas kedagi, kes julgeks väita end ala kohta kas või pooli asju teadvat.

Ise olen uhke, et suutsin käsitöötegijate tarvis tagasi tuua Setu niplispitsi. Minu 2003. aastal ilmunud niplispitsiraamatust jäi Setu pits välja, sest ma ei teadnud, kuidas seda tehakse. Eesti Rahva Muuseumis olid töönäidiste valgel pitsipinnal punaste ahelpistete read, mis oleksid nagu riide peale tikitud. Muuseumis ei lubata ju midagi harutada, esemed on vanunud-kulunud, küll ma nägin vaeva, et sellest pistetehnikast aru saada.

Kõige rohkem on mind vaimustanud Belgia meistrite pitsid. Seal peab niplispitsi õpetajana töötamiseks valdama umbes 12 tehnikat ja kõrgel tasemel tegijaid ei ole väga palju.

Jaapanlased on välja mõelnud arvutiprogrammid, mis oskavad pitsimustreid komponeerida. Aga niplispitsi ennast masinaga teha ei saa.

Ülemaailmsetel pitsikongressidel on avaldatud arvamust, et kui kõiki teisi käsitöötehnikaid õpitakse masinaga tegema, siis niplispitsi mitte. See nõuab liiga palju mõtlemist, arvuti “mõistus” eeldab etteantud rada.

Pitside tegemine on siis paras mõttetöö nagu ristsõnad või sudoku. Kuidas vanasti naised raskete talutööde kõrvalt näputööks aega leidsid? Ja veel poolpimedas, petrooleumilambi valgel.

See on mullegi müsteerium. Sellesama Setu pitsi võtete kallal murran mina vahel terve päeva pead ja ometi olen kogu elu pitside tegemist õppinud. Minul on raske isegi jäljendada seda, mida maanaised kunagi ise välja mõtlesid.

Kahtlemata ei lase pitside tegemine vanadusest nüriks minna, sest pingeline nuputamine hoiab aju tegevuses.

Käsitööks aja leidmiseks peab olema ala vastu huvi ja kirg. On mullegi öeldud, et “küll sul peab palju vaba aega olema”. Aga olen ju samuti tööl käinud, lapsi kasvatanud ja pärast tööd veel huviringe juhendanud. Kõik on valikute küsimus. Paljud naised kannavad ju oma käsitööd kaasas: bussis sõites, külla minnes, telekat vaadates käed käivad.

Niplispitsi kohta on öeldud, et võtab nii kaua aega, enne kui mõni sentimeeter tehtud saab: mis mõte sellel on? Saab ju selletagi hakkama?

Mina olen vastu väitnud, et inimesed loevad raamatuid, veedavad arvutis aega, kuulavad muusikat – seda ju ka ei saa patta panna ega tulemust sentimeetrites mõõta. Kui tegevus tundub tore, pakub see rõõmu, katsetamispõnevust ja rahuolu, kui midagi välja tuleb.

Tundub, et käsitöö on praegu Eestis popp, seda õpitakse ja tehakse hea meelega.

Kas tänapäeva tüdrukud viitsivad esiemade oskusi õppida? Kudumisel-heegeldamisel liigub “pilt” ehk arvutipõlvkonnale liiga aeglaselt.

Eestis on tõesti käsitööle hea aeg, eriti rõõmustab mind, et noori käsitööst huvitatud naisi on lõpmata palju.

Põhikoolis pole neiude huvid ega oskused välja kujunenud, neil on 1000 muud asja, millega tegelda. Varem sai noori ahvatleda sellega, et võid luua midagi sellist, mida teistel seljas pole. Nüüd on taaskasutus popp ja ise kõike teha pole enam otseselt vaja.

Natuke kardan, et üha rohkem tehakse koolis meisterdamistöid, mis saavad ruttu valmis, ei nõua nii palju peenmotoorikat ega süvenemist. Samal ajal arvan, et mis tulema peab, see tuleb ikkagi, las tuleb siis hiljem. Käsitööd õppida pole kunagi hilja.

Olete töötanud nii õpetaja kui ringijuhendajana, olete Pärnu kodumajanduskooli looja ning olite selle direktor kooli liitmiseni Pärnu kutseõppekeskusega 2000. aastal. Kogu elu teistele käsitöötarkusi edasi andes.

Võib tõesti nii öelda. Palju õppisin aianduse ja mesinduse seltsis õpetades. Seal käis palju eestiaegsetes kodumajanduskoolides õppinud naisi, kes olid samas eas kui mina praegu. Nemad olid kõigest väga huvitatud, mõnest tehnikast teadsid rohkem kui mina. Ja kui nemad mõnda nippi ei teadnud, uurisin selle neile välja.

Töötasin ka Pärnumaal tööõpetuse inspektorina. Inspektorid käisid koolides vaatamas, kas koolide aineõpetus, töökorraldus ja metoodika vastavad nõuetele, tundsin kõiki tööõpetusõpetajaid.

Pärnu kodumajanduskool oleks võinud püsima jääda, näiteks kutsehariduskeskuse täiskasvanute koolitamise osakonnana, aga toona polnud aeg selliseks ideeks veel küps. Tollal nägi haridusreform ette suurteks koolideks liitmise, rahastust poleks meie koolil loota olnud.

Selle kooli lõpetanud inimesi töötab praegu nii käsitöö kui toiduvalmistamisega seotud aladel. Kõik on kinnitanud, et said meie koolist palju eluks vajalikke oskusi.

Olen seda meelt, et täiskasvanute koolitamist peaks Pärnus arendama. Siingi võiks olla loomeinkubaator nagu Viljandis ja Tartus, kuhu linna toetusel saaks muretseda kangasteljed ja kallimad masinad, korraldada koolitusi ja näitusi. Maarja-Magdaleena gildi majas on küll suur ja tänuväärne töö ära tehtud, aga see on eraettevõtlus.

Olete aastaid juhtinud Pärnu pitsistuudiot ja korraldanud rahvusvahelist pitsifestivali. Millega festival tänavu üllatab?

Tänavu toimub XI rahvusvaheline niplispitsi festival hoopis Tartus. Nad palusid meilt võimalust seda teha ja vaatame, kuidas välja kukub.

Pärnus teeme hansapäevade raames 30. juunil ürituse “Valge öö romantilised pitsid”. Konkursi teema on peakatted, oma kübaraid näitab meister Marge Iilane, Läti pitsimeistrid ja trio Romanss esitavad ballaade.

On tantsu, tegutseb kohvik ja töötubades saab õppida nii traditsioonilisi pitsitehnikaid kui puu-, sepis- ja paberpitsi. Meisterjuuksurid teevad soovijatele soenguid, millesse seatakse pitsehteid.

CV

* Sündinud 13. märtsil 1944 Tartumaal.

* Erialane haridus: tootmisõpetaja.

* Töötanud õpetaja, Pärnu rajooni haridusosakonna tööõpetuse inspektori, Pärnus asutatud Käsitöölehe peatoimetajana. Praegu osaleb Pärnu rahvaülikooli töös, korraldab koolitusi kogu Eestis ja õpetab Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias niplispitsi.

* Asutanud ja juhtinud Pärnu kodumajanduskooli 1990–2000.

* Loonud Pärnu pitsistuudio 1999. aastal ja töötab seal tänini juhendajana. Korraldanud Pärnu rahvusvahelist niplispitsi festivali alates 2001. aastast.

* Raamatute “Eesti niplispitsi mustreid” (2003) ja “Suur pitsiraamat. Süstikpits” (2012) autor.

* Saanud Pärnu linna teenetemärgi (2010) ja pärandihoidja 2011 tiitli.