“Elu jooksis silme eest läbi, jõudsin veel mõelda, et pidin ju tütrega poodi minema, et mis nüüd saab, kas see ongi nüüd viimane päev minu elus,” kirjeldas ühtäkki maapinna jalge alt kaotanud Eve Mitt esimesele ehmatusele järgnenud abitustunnet.

Miti õnneks suundus kõrvalmajas elav Annika Burket parasjagu kuuri ust lukustama nagu ikka õhtuti poole kümne paiku. “Ja järsku kuulen: sihuke ägin käis,” meenutas Burket. “Selline kahtlane ägin.”

Oma ehmatuseks märkas ta, et hingekriipiva heli lähteallikas on muruliblede vahelt paistev inimpea. “Tal olid ainult küünarvarred maapinnal ja kõri vastu muru,” ei jäänud Burketi hinnangul palju puudu, et naabrinaine olekski mulla alla kadunud.

Burket hüüdis ümberkaudseid elanikke appi Lõpuks tõtanudki üks naine hädakisa peale kohale. Ühisel jõul õnnestus neil Mitt maa peale tagasi tuua.