Purjus bussikauboi saadeti neljaks aastaks vangi

“Näe, nagu kaarnad kallal, otsekui oleks ta kellegi tapnud, aga ei tapnud ju,” tulistas Paluoja naabrinaine reporterite suunas sapiseid sõnu.

Kuid küsimus, millele kohtus vastust otsiti, ei olnudki, kas läinud aasta 25. septembril Sindis liini number 40 lõpp-peatuses bussi astunud ja bussijuht Hannes Õuna viiekümne sentimeetri kauguselt kärbikust rindkerre sihtinud Paluoja tappis, vaid selles, kas ta tahtis tappa.

Õunaga koos bussis olnud ja Paluoja korraldust minema joosta ignoreerinud Harri Petersi kõrvadele kõlas Paluoja ähvardus tekitada kaks laipa igatahes veenvalt. Seda enam, et ta enda kinnitusel kuulis, kuidas Paluoja bussi sisenedes kaheraudse jahipüssi vinnastas. Ja et bussis peale tema, Õuna ja Paluoja kedagi ei viibinud, oli tal küllalt alust arvata, et üks laipadest, juhul kui Paluoja oma ähvarduse teoks teeb, saab olema tema.

“Mul veel koju sõiteski käed värisesid,” tundis Peters eile kohtusaalis antud tunnistuse kohaselt tol hetkel reaalset surmahirmu.

Laeng tabas istmeid

Õun seevastu enda kohtus antud ütluste põhjal ei osanudki karta, et nende tuttav ja pealegi endine kolleeg Paluoja võiks veretöö peale välja minna.

Aga rindkerest vaevalt 50 sentimeetri kaugusel kõikuv köndistatud jahirelv ei jätnud bussijuhile väga palju aega ega ruumi juurelda, kuivõrd Paluojal tõsi taga on. Eriti veel arvestades, et ähvardaja klaasistunud pilk kõneles sellest, et tema teod ei pruugi olla adekvaatsed. Hiljem mõõdeti Paluojal üliraske, 4,4promilline joove.

Ootamata ära Paluoja peas sündivat otsust, suunas Õun kärbikutoru käega lükates bussi vahekäiku – enda ja Petersi vahele. Kohe kärgatas lask ja haavlid, mis parajad väikeulukite küttimiseks, tungisid robinal nelja meetri kaugusele bussiistmetesse.

Teise toru tühjaks laskmiseks jässaka kehaehitusega Õun endaga võrreldes kiitsakale Paluojale võimalust ei andnud, vaid väänas tal kärbiku käest ja surus kättemaksu kisendava Paluoja maoli maha. Igaks juhuks tõmbas Õun ta käed Petersi nahkse püksirihma abil selja peale kokku. Nõnda Paluoja kümmekond minutit hiljem politseile üle antigi.

Peale tapmiskatse ja tapmisega ähvardamise süüdistab Lääne ringkonnaprokuratuur siiani ühiskonnast isoleeritud Paluojat ebaseaduslikus relva ja lõhkeaine käitlemises, sest mehel puudusid relvasoetamis- ja relvaluba ning lõhkeaine käitlemise luba. Samuti on talle esitatud süüdistus selles, et kõnealuse sündmuse eel juhtis ta autot alkoholijoobes.

Nüüd, 59aastaselt esimest korda kriminaalkorras süüdistavana kohtu ees seisnud Paluoja võttis eile kõik süüdistused omaks. Peale tapmiskatse. “Minul ei ole nende inimeste vastu mingit vihavaenu,” ei tahtnud ta enda sõnutsi teha muud kui hirmutada.

Paluoja väitel ei vinnastanud ta isegi püssi. Tema väljapakutud versiooni järgi võis see vinnastuda rabelemise käigus, sest nii nagu Paluoja seda esitas, ei lükanud Õun kärbikut ainult kõrvale, vaid üritas seda talt käest ära väänata.

Ei tapnud, järelikult ei tahtnud

Mõistagi toetab Paluoja seisukohta tema kaitsja Rünno Roosmaa, kelle väitel kummutab ainuüksi asjaolu, et Paluoja kohe bussi sisenedes päästikule ei vajutanud, tema tahtluse tappa. Ei vajutanud ta ju vastavalt kannatanute ütlustele vähemalt 30 sekundi jooksul päästikule.

“30 sekundit on väga lühike aeg, aga teatud juhul võib see olla inimesele ääretult pikk, lõputult pikk aeg. Kannatanu Õunale oli see 30 sekundit igavik – ta oli relva toru ees,” sõnas Roosmaa dramaatiliselt. “Aga niisama pikk ja piinav oli see aeg kohtualusele,” jätkas ta paatosega. “Päästikule vajutamine võtab murdosa sekundist. Ma püstitaksin küsimuse: kui see inimene tahtis kedagi tappa, siis mis teda selleks takistas?”

Teiseks seadis Roosmaa kahtluse alla, kas 4,5millimeetrise läbimõõduga haavlid, millega Paluoja relv laetud oli, ikka suudaks inimesele häda teha.

Kolmandik maha

“Kohus läheb nüüd kaaluma, kas herneterasuuruste haavlitega on võimalik inimene tappa või mitte,” võttis kõik pooled ära kuulanud kohtunik Rubo Kikerpill endale enne otsuse langetamist aega.

Paar tundi hiljem oli otsus sündinud. Vaatamata Paluoja ja tema kaitsja vastuväidetele, leidis kohus, et Paluoja on süüdi tahtliku tapmise süüteo katses, ja mõistis talle selle eest kuus aastat vangistust, mis Kikerpilli sõnade järgi on kõnealuse karistusliigi puhul alammäär.

Et kohtulahendini jõuti lühimenetluse kaudu, arvestati karistusest maha kolmandik ja lõplikuks vangistuseks jäi neli aastat vangistust, mis ühtlasi kattis ülejäänud süütegude eest määratud kergemad karistused.

Nii kujunes kohtuniku otsus mõnevõrra leebemaks kui ringkonnaprokurör Anne Sillaotsa nõutud viis aastat, kuid oluliselt karmimaks Roosmaa taotlusest lugeda reaalne karistus eilse päeva seisuga kantuks ja määrata ülejäänu tingimisi.