Pärnumaa Põllumeeste Ühispank

Kellel ei läinud korda leida oma laenu vastutajaks mõnda pangahärradele tuntud ärimeest või majaomanikku, jäi laenust ilma. Pankades olid eelistatud ärimehed ja põllumees pidi häda korral laenama käsipankuritelt (liiakasuvõtjatelt) ja maksma laenu eest 25–50 protsenti aastas.

Sellist olukorda arutati põllumeeste koosolekutel ja kokkusaamistel. Lõpuks otsustati: tuleb asutada oma põllumeeste krediidiühistu. Seda otsust asus Pärnumaa Põllumeeste Esituse juhatus täitma 1925. aasta oktoobris.

Panga loomine

Normaalpõhikirja baasil koostatud panga põhikirjale kirjutasid notari juures alla taluperemehed Mats Laarman, Jaan Tomson, Johan Alberg, Kristjan Normoja (Nikolai) ja Kustas Laadi (Juhanson), maavalitsuse liige Jüri Looväli (Land) ja ajalehetoimetaja Hans Sumeste. Rahukogu registreeris põhikirja 31. oktoobril 1925 Pärnumaa Põllumeeste Ühispanga nime all.

Panga rajamise reaalseid samme segas poliitika. Alles pärast riigikogu valimiste möllu lõppu saadi mahti 24. jaanuaril 1926 kokku kutsuda esimene üldkoosolek, kus juhatusse valiti H. Sumeste (kassapidaja), majandusühisuse pearaamatupidaja R. Saapas, K. Nurmoja (Nikolai), maavalitsuse liige G. Maurer (Milvere) ja taluperemees J. Künnapas.

Panga esimesse nõukogusse valiti laevakontori juhataja J. Varrik (esimees), taluperemehed A. Messimas, R. Kask, K. Laadi (Johanson) ja R. Tomingas, maavalitsuse esimees J. Marksoo (Markson) ja koolinõunik J. Tõõtsi. Revisjonikomisjoni kuulusid M. Laarman, J. Lippmaa (Lipman) ja J. Tomson.

Uus pank alustas tegevust 1. juulil 1926 Brackmanni (Ringi) 2 Pärnumaa Põllumeeste Esituse ruumides.

Algul polnud pangal ainsatki palgalist ametnikku ja väheseid operatsioone toimetasid juhatuse liikmed Sumeste ja Saapas. Liikmeid pisitasa kogunes, aga hoiuseid oli napilt. Juhatuse ja nõukogu liikmed hakkasid hoiuseid mujalt pankadest oma panka üle tooma ja siis suudeti septembris välja anda esimene laen. Aasta lõpuks oli pangal 63 liiget. Nii hoiustajate kui laenajate hulgas olid ülekaalus põllupidajad.

Veel ühe panga lisandumist Pärnu pankade perre võtsid olemasolevad vastu tõrjuvalt. Vastset rahaasutust ei sallinud Pärnu ajalehed. Vaid Sumeste oma Pärnumaa Teatajas sai seda vabalt promoda.

Olukorda, kui tagasihoidlikult põllumeeste pank alustas, ilmestavad esimese tegevusaasta lõpu arvud: omakapital 701 krooni, hoiuseid 6802 krooni, välja antud laene 4120 krooni ja puhaskasum 16 krooni.

Pank saab jalad alla

Juba 1927. aastal sai pank vähehaaval jalad alla ja juhatus otsustas 13. juulil palgata asjaajaja-raamatupidaja. Valituks osutus Are vallasekretär ja samanimelise ühispanga asjaajaja Andrei Klein (Andres Kalda), kes jäi sellesse ametisse kauaks.

Novembris 1929 kolis pank avaramatesse ruumidesse Rüütli 47, A. Kleini majja.

Laene anti ettevaatlikkusega ja seepärast ei kandnud pank mainimisväärset kahju. Viienda tegevusaasta lõpuks, 31. detsembriks 1930 oli pangal 899 liiget, omakapitali 33 894 krooni, hoiuseid 399 449 krooni, välja antud laene omadele 349 012 ja riigile 54 212 krooni ja puhaskasum 4219 krooni.

10. tegevusaasta lõpuks oli pangal 953 liiget, neist 819 põllumeest, 15 majaomanikku, 21 käsitöölist, 50 ametnikku, 26 ühistegelist asutust ja 23 muude elukutsete esindajat.

Panga juhatusse kuulusid H. Sumeste (esimees), Jaan Lippmaa, Jaan Tallo ja Aleksander Messimas. Nõukogus olid Jüri Looväli (Land), August Oldermaa, Jaan Tomson, Hendrik Prints, Tõnis Alasoo, Jakob Pulst ja Theodor Tults. Revisjonikomisjonis olid A. Koger, A. Kolla, H. Jäärats ja M. Isand.

Ilmselt olid Pärnumaa põllumehed oma panga juhtide tegevusega rahul ja valisid nad juhtorganitesse tagasi, sest isegi 1939. aastal figureerisid panga eesotsas samad mehed.

Praktilise töö tegijad olid juhataja A. Kalda (Klein) ja raamatupidaja M. Rebane. Nende meeste kätte olid panga 1342 liiget usaldanud oma raha. Panga juures asus ühistegeliku kindlustusseltsi Kalju Pärnu osakond.

Põllumeeste oma maja

1934. aastal hakkasid põllumehed päris oma majale mõtlema. Väljavalituks osutus Uttopärdi pärijate maja Rüütli 28, aga kindlustusselts Eesti napsas selle pikatoimeliste maameeste nina alt ära. Muid sobivaid maju müügil ei olnud ja seepärast mõeldi hoopis uue maja ehitamisele.

1937. aastal osteti Rüütli 51 krunt ja ajakohase pangamaja ehitamine algas 1938. aasta kevadel. Ehitustööd anti välja ehitusettevõtja Kasele. Hoone projekteeris arhitekt Jaagup Linnakivi.

Kolmekorruselise maja alumisel korrusel olid ja on kaks äriruumi, teisel korrusel operatsioonisaal, panga juhatuse kabinet, juhatuse ja nõukogu ühine koosolekute saal ning ametnike eriruumid. Operatsioonisaali projekteeriti moodne õhupuhastussüsteem. Kolmandal korrusel olid bürooruumid ja korterid.

Majja telliti Rootsist oma automaattelefonijaam, mis maksis üle 3000 krooni. Selleaegne uudis oli ruumide ühine raadioantenn.

Maja keldrisse seati sisse tulekindel arhiiviruum. 11. juulil 1938 võis linnarahvas uudistada, kuidas vintsidega tõsteti teisele korrusele operatsioonisaali kõrval asuvasse varakambrisse kaks tonni kaaluvat terasust. Saksamaal Dortmundis tehnika viimase sõna järgi valmistatud soomusterasest varakambriuks maksis 2500 krooni.

Pangahoone pidi valmima juba 1938. aasta oktoobris. Tegelikult võtsid tööd rohkem aega ja maja lõplik valmimine jäi 1939. aasta sügisesse. Äriruume pakuti üürile 1939. aasta aprillis. Juulis käisid viimistlustööd ja need loodeti lõpetada 15. septembriks. Majja taheti kolida oktoobri algul.

Seegi tähtaeg ületati ja alles viinakuu lõpul teatati, et 145 000 krooni maksma läinud hoone on valmis. Sisseseadesse investeeris pank veel 10 000 krooni.

28. oktoobril kolisid põllumeestest pankurid oma uude asupaika, maja õnnistati aga 3. märtsil 1940. Maameeste värk, ei hakatud ju liikmeid mitu korda kokku kutsuma. Selleks ajaks oli bilanss koostatud, tulude ja kulude aruanne kokku seatud ja trükitud. Pärast maja õnnistamist võis pidada korralise aasta üldkoosoleku ja teha valimised.

Vaimuliku talituse korraldasid praostid A. Arumäe ja J. Ümarik vastavalt oma usukommetele. Õnnistamistalitust kaunistasid Issandamuutmise koguduse laulukoori ettekanded ülempreester Th. Dubkovski juhatusel. Pidulikuks talituseks oli operatsioonisaal ilustatud loorberipuude ja lilledega. Sündmust jälgis üle 100 pangaliikme ja kutsutud külalise, kellele pärast ametlikku osa tutvustati uusi pangaruume.

Oli, mida vaadata, sest omas ajas oli see üks Rüütli tänava uhkemaid maju, eriti veel siis, kui mõnele meenus, et pank alustas laenatud laua taga 16kroonise aastakasumiga!

1940. aasta juunis kuulutas panga juhatus, et oli panga teraskambrisse muretsenud seifid, mida huvilistele väärtesemete ja dokumentide hoidmiseks välja üürida.

Uued tuuled panganduses

26. juulil 1940 kinnitas valitsus Pärnumaa Põllumeeste Ühispanga natsionaliseerimise. Panka määrati komissariks Juhan Kangur, keda hiljem asendas Jakob Sutt, ametiühingut esindas Arnold Elend ja panga poolt oli Mart Rebane.

Pärnumaa Põllumeeste Ühispanga baasil loodi NSVLi Põllumajandusliku Panga Eesti Vabariikliku Kontori korraldusel Pärnu Põllumajanduslik Krediidiühing, mille tegevuspiirkonna moodustasid Pärnu ümbruse vallad: Are, Audru, Halinga, Sauga, Kaisma, Kihnu, Paikuse, Soontagana, Tahkuranna ja Tori.

Uuele ühingule taheti üle anda koos aktiva ja passivaga natsionaliseeritud ühispangad: Pärnumaa Põllumeeste Ühispank, Pärnu-Jakobi Ühispank, Tori Ühispank, Sindi Ühispank, Mihkli Põllumeeste Ühispank, Kergu Ühispank.

Tegelikult liitusid ainult Sindi ja Mihkli ning ülejäänud muudeti kohalikeks krediidiühistuteks, sest maalgi oli vaja rahaasutusi, eriti uusmaasaajatel, kellel vahel peale nelja piirivaia muud midagi hinge taga ei olnud.

Üleandmine toimus 1940. aasta 1. detsembri seisuga ja üleandmise momendist alates loeti üleantud pangad likvideerituks ja nende funktsioone hakkas jätkama Pärnu Põllumajanduslik Krediidiühing, mille organiseerijaks oli määratud Jakob Sutt.

Juba 18. novembril pidasid põllumeeste pangas koosoleku maatööliste ametiühingu esindajad, kus otsustati värvata asutajaliikmeid ja saata kiirkorras kokkuseatud põhikiri registreerimisele.

Vastse ühingu liikmeks võisid astuda kõik töötavad talupojad, maakäsitöölised ja põllumajanduslikud organisatsioonid. Esmajoones peeti silmas uusmaasaajaid.

30. novembril toimus uhiuue krediidiühistu esimene üldkoosolek. Liikmeks astumise soovi oli avaldanud 108 talupidajat. Osatähe maksumuseks määrati kümme krooni. Osatähti sai igaüks vastavalt oma tulundusmaa suurusele.

Juhatusse valiti J. Sutt (esimees), J. Kaljula (asetäitja Tahkurannast), H. Blumenfeldt (laekur Paikuselt). Nõukogusse pääsesid J. Piiriste (Are), T. Jaagor (Audru), J. Jürisson (Halinga), E. Saare (Kaisma), M. Laur (Sauga), H. Killing (Soontagana) ja M. Mitt (Tori). Põhimõte oli, et piirkonna iga vald oleks esindatud. Nagu loetelu näitab, polnud edukalt töötanud panga rajajatel enam sinna majja asja.

Panga lõpuaastad

Saksa okupatsiooni ajal jätkas pank endiselt tegevust, nagu näitab kuulutus ”Pärnu Põllumajanduslik Krediitühing võtab raha hoiule Saksa markades ja Vene rublades.

Annab laenusid mitmesugustel kindlustustel. Moodsaim varakamber paljude seifidega. Raha ülekanne ja teised pangaoperatsioonid”. (Uus Elu, 2.10.1941)

22. novembril 1941 lõpetas natsionaliseeritud Pärnu Majaomanikkude Pank oma tegevuse ja liideti samast päevast Pärnu Põllumajandusliku Krediitühinguga. Viimasena mainitu lubas püüda kõigile endise Pärnu Majaomanikkude Panga klientidele vastu tulla, võtta neilt vastu hoiuseid ja anda laene samaväärselt oma klientidega. (Uus Elu, 25.11.1941)

Järjekordne nimemuutus toimus 1942. aastal. Majandus- ja transpordidirektori kirja 18. veebruarist ja Eesti Maapanga juhataja 19. veebruari ringkirja alusel vabanes endine Pärnumaa Põllumeeste Ühispank nõukogudeaegsest nimest Pärnumaa Põllumajanduslik Krediitühing ja hakkas 1942. aasta märtsist tegutsema Pärnumaa Ühispanga nime all.

Kuna Pärnumaa Põllumajandusliku Krediitühinguga olid liidetud Sindi Ühispank, Pärnu Majaomanikkude Ühispank ja Soontagana Põllumajanduslik Krediit-ühing (enne Mihkli Põllumeeste Ühispank), paluti eelnimetatud pankade kliente edaspidi pöörduda Pärnumaa Ühispanga poole, mis asus ikka oma majas Kalevi (Rüütli) 51.

Uus vana pank võttis ajakohase intressiga hoiule raha, andis laene nii põllumajanduslikeks kui muudeks vajadusteks. Üle-eestiline korrespondentsvõrk võimaldas raha vaba ülekannet kogu kunagise Eesti Vabariigi piirides. Niimoodi tegutseti 1944. aasta septembrini.

Pangategelaste saatus

* Hans Sumeste (1887) arreteeriti 14.06.1941. Tribunali surmaotsus Sevurallagis 4.05.1942.

* Advokaat Jaan Tallo (1896) arreteeriti 14.06.1941. Erinõupidamise surmaotsus Sosvas 1942.

* Pangajuhataja Andres Kalda (1903) arreteeriti 1945. Karistati kaheksa-aastase kinnipidamisega, suri Bratslagis 10.05.1950.

* Kristjan Nurmoja (1890) arreteeriti 1945. Karistati kümneaastase vangistusega.

* Aleksander Kolla (1888) arreteeriti 1945. Mõisteti 15 + 5. Vabanes 1955, suri 1970.