Eliot Põld: Lõhkekehadesse on vaja aukartlikult suhtuda

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Ants Liigus

Eliot Põld on noor mees, kes Lääne-Eesti pommigrupi peademineerijana teeb seda, millest enamik inimesi eemale hoiab.

Ja õigusega, sest nagu Põld ütleb, on sõjatööstuse toodangu kvaliteet sedavõrd kõrge, et isegi Esimese ilmasõja ajast pinnases vedelnud lõhkemata laskemoon on valmis hävingut külvama.

Lohutust ei paku lõhkekehade kahjutuks tegemise statistika.

Umbkaudu on kokku loetud, et Eestis on viimastel aastakümnetel leitud ja kahjutuks tehtud ligikaudu 45 000 lõhkekeha, iga ruutkilomeetri kohta üks.

Arvatakse, et leitavaid lõhkekehigi jätkub veel aastakümneteks. Seda enam, et ilmsiks tuleb Nõukogude okupatsiooniarmeest maha jäänud lõhkamata sõjamoona.

Vaadates demineerimiskeskuse statistikat, näib, et ohtlikke lõhkekehi vedeleb Eesti, sealhulgas Pärnumaa pinnases palju. Mis päritolu need enamasti on?

Kõige enam on Teisest maailmasõjast pärit lahingumoona, aga esineb ka Esimese ilmasõja aegseid lõhkekehi. Vene ja Saksa päritolu laskemoona on enam-vähem võrdselt, Vene armee omi ehk pisut rohkem. Lõhkekehi leitakse metsadest, põldudelt, jõgedest, järvedest, rannast, endistelt polügoonidelt, vanadest taluhoonetest.

Nimekiri ohtlikest asjadest, mis maa seest välja tulevad, on erakordselt pikk. Lagedale tuleb käsigranaate, eri kaliibriga padruneid, miinipilduja miine, mürske, lennukipomme.

Merest on leitud isegi torpeedosid. Välja tulevad need ikka enamasti seal, kust on suurem lahingutegevus üle käinud. Näiteks Saaremaal on avastatud palju lõhkekehi, eriti Salme küla kandis.

Väga ohtlikud esemed on detonaatorid, milles lõhkeainet on vaid mõni gramm. Nende purustusvõime on nii suur, et kui ese peaks inimese käes plahvatama, kaotaks ta selle tulemusena käe.

Suuremates lõhkekehades võib olla lõhkeainet isegi 30–40 kilo.

Pärnumaal on pommigrupp tänavu saanud 19 väljakutset. Neist 13 olid lahingumoona leiud, üks pommikahtlus ja viiel korral oli väljakutse tehtud lõhkekeha kahtluse peale.

Tegelikult olid inimesed välja kaevanud lõhkekeha meenutavad esemed, näiteks metallist ratta või silindrilise kujuga eseme, mis nägi välja nagu laskemoon, kuid ei sisaldanud lõhkeainet.

See tundub päris ähvardav, kui 19 väljakutsest ainult viis olid õnnelikud, kuid ülejäänud puhkudel oli tegemist ohtliku leiuga. Kuidas teile tundub?

Nii see on. Kusjuures selle viie nii-öelda õnneliku juhtumi seas on veel tänapäeva püroseadmega seotud juhtum, mis pole küll lahingumoon, kuid hooletul käitlemisel ikkagi ohtlik ja nõudis kahjutuks tegemist.

Eriti ohtlik on püroriist siis, kui see on mõnes kodus sattunud pööningule või kõrvalhoonesse ja lapsed selle leiavad. Sageli hakatakse neid põnevusest kokku monteerima, et suuremat pauku teha.

Sellel kevadel vajati pommigrupi abi Surjus, kus rüsijää põhjustas üleujutuse ja eluruumid täitusid veega. Takistuse kõrvaldamiseks tuli kasutada lõhkeainet, et looduslik jäätamm likvideerida. Seegi juhtum on üks neist tänavu tulnud viiest väljakutsest, kus me ei teinud kahjutuks vana lahingumoona.

Tahan öelda, et valeväljakutseid on päris vähe. Tavaliselt on meie kutsumine olnud õigustatud.

Väljakutse saamisel võtab pommigrupp teatanud inimesega ühendust ja laseb leidjal kahtlast eset kirjeldada. See on vajalik selleks, et vahel õnnestub juba telefoni teel demineerijal kindlaks teha, millega on tegemist, ja nii saab leidjat ohtudest teavitada ja anda suunised õigeks käitumiseks.

Kui inimene on leidnud ohtliku eseme ja hakkab seda liigutama, võib ta lõhkekeha nii palju mõjutada, et pomm plahvatabki.

Kui usume leitud asja olevat ohtliku, palume leidjal lõhkekeha kohe rahule jätta, teavitada teisi seal varitsevast ohust, helistada häirekeskusesse ja kiirustame kohale.

Milline lahingumoona liik on valel käsitsemisel kõige plahvatusohtlikum?

Sütikud ja detonaatorid on kõige tundlikumad, kusjuures neid on oma kujult väga erinevaid. On kapseldetonaatorid, elektrilised sütikud, kus tõesti ainult gramm-poolteist lõhkeainet ja mis näevad välja nagu pool pastapliiatsist.

Need on metallist kesta sees ja kaalult väga kerged, aga kui selle maha pillad või rumala peaga hakkad seda haamriga toksima, järgneb plahvatus ja jõud, mis plahvatuse korral laiali paiskub, võib haamri lööjale otsaette lennutada.

Purustusjõud detonaatoritel, mis on lõhkekehast eraldi, ilmselt väga suur ei ole.

Väga suur ei ole, aga ohtlik on küll. Kui see plahvatab kaevamisel maa sees labida puutest, siis tõenäoliselt kilde väga palju laiali ei lenda. Kuid kui see juhtub näiteks käes olema ja plahvatama, viib käe küljest ära.

Eestis on olnud surmaga lõppenud juhtum, kus inimene on teinud enda arvates nalja ja pannud detonaatori suhu, kus see plahvatas.

Kas rooste ei ole tõepoolest suutnud neist pommidest ega muust lahingumoonast aja jooksul läbi süüa ja kahjutuks muuta? Lahingutest on ju möödas üle poole sajandi, Esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast peaaegu 100 aastat.

Mürsud on need, mille korpus on ajaga roostesse läinud. Kuid see on petlik. Kest võib olla vägagi roostest näritud, aga lõhkeaine seal sees on rikkumatuna säilinud.

Pommid ja mürsud on toodetud sedavõrd hermeetilised, et aeg nende plahvatusohtlikkust vähendanud pole. Võib-olla on see aja jooksul isegi suurenenud, kuna lõhkekeha tervikuna pole enam see, mis omal ajal tehasest väljastatuna.

Nii ongi, et niiskus lõhkeaineni ei poe ja ainuke, mis roostest mädaneb, on alumiiniumist sütik. Kuid lööknõel on ikkagi alles.

Kui nüüd sellist lõhkekeha liigutab asjatundmatu inimene, kes otsustab pommi kergitada ja toetab raske eseme valesti maapinnale, võib lööknõel liikuda sinna, kuhu ta liikunuks sütiku jõul, ja järgnebki plahvatus.

Mis on kõige kindlamad tunnused, mille põhjal võib öelda, et tegu on ohtliku lõhkekeha, mitte laevamootori silindri või vana supitermosega?

Me oleme rahvale ohutuspäevadel lõhkekehadest rääkides alati rõhutanud, et kui on tekkinud vähimgi kartus, et tegu on plahvatusohtliku esemega, helistage häirekeskusesse numbril 112 ja teatage oma leiust.

Mitte mingil juhul ei tohi kahtlast eset hakata ise liigutama, et asja paremini uurida. Võib natuke selle ümbert mulda kaevata, kuid kui juba hirm tekib, jätke asi katki ja helistage kohe häirekeskusesse. Pommigrupp sõidab kohale ja teeb kindlaks, millega tegu.

Pahaseks ei saa, kui hirmutanud asi ei osutu pommiks, vaid roostetanud pajapõhjaks?

Ei saa. See ongi meie töö kohale tulla, oht kindlaks määrata ja kui tegu on lõhkekehaga, see kahjutuks teha. Samuti on meie töö ohte ennetada.

Ohtlik on see, kui inimene usub end asja tundvat ja hakkab ise tegutsema. Näiteks on paljud mehed sõjaväeteenistuses kokku puutunud miinipilduja miinide, kahurimürskude ja muu laskemoonaga. Kui ta nüüd leiab midagi analoogset, jätku asi ikkagi sinnasamasse. Tuleb arvesse võtta, et loodus on ajaga teinud oma töö ega või sugugi kindel olla, missuguses seisus on mürsk või pomm pärast aastakümneid pinnases seismist.

Olen kuulnud mehi, kes 50–60 aastat tagasi sõjaväes käisid, rääkimas, et “pommid pole üldse ohtlikud, me sulatasime neist lõhkeainet välja”.

Tegelikult nii lihtne see pole. Need esemed on ehitatud selleks, et tappa. Isegi Esimese maailmasõja aegsed lõhkemata mürsud on jätkuvalt valmis plahvatama, see kõneleb sõjatööstustoodangu kõrgest kvaliteedist.

Lõhkekehadesse tuleb alati suhtuda aukartuse ja ülima ettevaatusega.

 

CV

 Sündinud 8. oktoobril 1981 Viljandis.

 Lõpetanud 2000. aastal Türi gümnaasiumi ja 2004. aastal sisekaitseakadeemia päästekolled˛i.

 Läbinud demineerijakursused ja osalenud korduvalt täiendusõppustel.

 Töötanud tuletõrjujana-päästjana.

 Demineerijana alustas Jõhvi üksikus päästekompaniis 2004. aastal. Aastail 2006–2008 töötas Lääne-Eesti pommigrupis juhtivdemineerijana ja sealt edasi peademineerijana.

 Autasustatud päästeameti medaliga inimese elu päästmise eest.

 Hobid: meeldib sportida, matkata ja ehitada.

 

Lähiaastate lõhkekehaleiud

(kõik leiud kokku, välja arvatud padrunid)

 2012. aasta kuue kuuga on Eestis leitud ja kahjutuks tehtud 1476 lõhkekeha, neist Lääne-Eesti pommigrupp 636.

 2011. aastal kahjutustati 2806 lõhkekeha, neist Lääne-Eesti pommigrupp 986.

 2010. aastal tehti kahjutuks 3102 lõhkekeha, neist Lääne-Eesti pommigrupp 760.

 2009. aastal kahjutustati 3694 lõhkekeha, neist Lääne-Eesti pommigrupp 923.

Allikas: päästeameti demineerimiskeskus

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles