Saarevaht Alametsa Arvo kasvatab imelisi lilli

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Vesirotid ja teod on igavene nuhtlus, nendeta oleks paradiis,” ütleb Alametsa Arvo oma koduõuel Sääre külas, loputades aiatööst mullaseid käsi.
“Vesirotid ja teod on igavene nuhtlus, nendeta oleks paradiis,” ütleb Alametsa Arvo oma koduõuel Sääre külas, loputades aiatööst mullaseid käsi. Foto: Urmas Luik

Kihnu saarevaht Alametsa Arvo ehk Arvo Täll kasvatab lilli, poogib õunapuid, rõngastab linde, teeb looduspilte ja ametikohustusi täites noomib neid, kes prahti maha jätavad või lubamatus kohas lõket läidavad.

Arvo tunneb kodusaare olustikku ja inimesi läbi-lõhki, ta on elanud Sääre külas sünnist peale. Aga mere asemel tõmbas teda vastupidi eakaaslastele maismaa poole ja kui keskkool läbi, vaatas Arvo kaardilt, kus on Kihnust võttes kõige kaugem nurk, et minna aiandust õppima. Narvas ei olnud sellist kooli, Räpinas aga küll. Kahe ja poole aasta pärast kirjutati talle seal välja aianduse eriala omandanu kutsetunnistus.

Aednikuna teenis mees leiba Audru sovhoosis enne sõjaväge, hiljem jäi see amet Kihnu valla pearaamatupidajale ja kohaliku kooli bioloogiaõpetajale hobiks.

Üle 40 tulbisordi

Alametsa talu õu ei paista maja tagant tee peale kätte. Sellest on kahju, sest teelisel jäävad nägemata kümned eriõielised ja -värvilised tulbid, mis taretagust kaunistavad.

Hõbedaseguse juuksepahmakaga pikk mees ajab ennast tööjärjelt püsti, loputab käed kaevu juures mullast puhtaks ja on nördinud, et vesirotid korraldavad peenrailu omatahtsi ümber. Nii vaatavadki erkpunased kroonlehed vastu iiriseklumbilt või on eksitatud mõnda ilupõõsasse ja eputavad nüüd seal.

“Vesirotid ja teod on igavene nuhtlus, nendeta oleks paradiis,” teatab Arvo ja korjab järgmise kleepuva nälkja lillevarre küljest ära.

Imekaunid valged, oranžid, roosakad karikat meenutavad õied on päikese poole kallutanud liiliatulbid, silma haardesse jäävad liht- ja narmas- ning täidisõielised ning liigikaaslastest madalamal meenutavad vahulised õied koorejäätist.

“See on Hollandi sort “Ice Cream”, hirmus kallis sort, sibulad maksid 100 krooni,” mainib tulbikogu omanik ja seletab, et tal aias üle 40 tulbisordi, aga see pole piir, sest maailmas teatavasti leidub 10 000 tulbisorti.

Aga ehtkihnlase aias kasvavad metsikud erkpunased tulbidki, mis saarele ei tea kust ja millal toodud ning levinud tooja juurest kaugemale. Üldteada on, et Eestis tuntakse tulpe 18. sajandi lõpust, kui kasvatati mõisaaedades ja suurtes linnades, nagu Tallinn ja Tartu. Paari sajandiga on neist saanud meie levinuimad sibullilled.

Miks Alametsa perepoeg tulpidega jändab, lausa kollektsionääri kirega? “Tulpidega on kõige lihtsam kiiresti tulemust näha,” kostab ta vastu.

Napp maist juunini kestev tulbiõieilu asendub suve südames päevaliiliatega, mida siin aias on vaid kümmekond sorti, sest nende kasvataja pole enda sõnutsi selle moehaigusega kaasa läinud.

Katsetab õunapuudega

Aega, kannatust ja pühendumist nõuavad Arvolt õunapuud, nende pookimine ja perepuudega katsetamine. “Näete, siin on Pollist toodud perspektiivsordid, üle kümne, nii suvi- kui taliõunu,” ruttab ta näitama veel mitte mehepikkust puukest, mille iga oksa küljes on sordi nimega lipik ja mis roosade-valgete õitega meelitab mesilasi sumisema. Kihnus on pehmed talved ja siin saab huviline katsetada vähem nõudlike sortidega.

Vaikselt, suure jututa katsetabki Alametsa Arvo nende kääbus- ja sammasvormidega, mis ei kasva taevasse sedasi, et inimene maast enam ladvaõunani ei ulatu. Huvist paljundab ta neid uudissorte, mida puukoolid ei paljunda. Paljunduses on tal paarkümmend sorti ja neist saab omakorda pookeoksi igamaitsepuule. Arvole endale maitsevad kõige rohkem valged klaarid, mis on tuntud-teatud varane sort, aga ka “Kasper”, “Tiina”, “Kaja”, üldse sellised sordid, mis säilivad hästi kaua. Ülemöödunud aastal näiteks kõlbasid tema aias kasvanud “Lobo” ja “Veteran” süüa veel jaanipäeval, peaaegu et enne järgmist saaki.

Liigirikkus kahaneb

Uhked elupuud nagu küpressid välisukse ees on Arvo enda kujundatud, tema köögiviljamaal kasvavad melonid, arbuusid, mis maitselt ei jäävat lõunamaistele alla, küll aga suuruselt, baklažaanid ja muud põnevad taimed, ikka puhtast huvist. Ilmselt on geenid pärit vanaisa Nikolailt, kes kolhoosiajal rajas saarel õuna- ja pirniaia.

Väike kilekasvuhoone mahutab paljunduskastikesi ja taimepotte, igaühel korralikult sildid juures, ja selle miniaia omanik annaks neist igaühe juures püstijalu botaanikatunni taime päritolu, paljundamise, õite, kasvutingimuste kohta.

Alametsal kasvab üle 200 lille-, põõsa- ja puuliigi, igaühele on oskaja valinud sobiva kasvukoha kas lagedale päikesepaistesse või varjulisemasse paika.

Aianduse kõrval on Arvol teinegi poisist peast külge jäänud harrastus, misläbi teab ta meie sulissõpradest rohkem kui vist ükski teine kihnlane. Ajakiri Eesti Loodus kirjutas, et kodustes oludes üles seatud püügipunktidest on linnujaamadega täiesti võrreldav Aarne Otsa (alates 1972 Sürgaveres) ja Arvo Tälli (alates 1974 Kihnu saarel) tänini kestnud rõngastustöö. Linde rõngastab Eestis umbes 70 inimest ja nad kasutavad rõngaid tähisega “Estonia, Matsalu”.

“Juba kuuendas klassis tõstis bioloogiaõpetaja lindude kohalt käed üles, sest tema teadmised olid väiksemad minu omadest,” muheleb Arvo ligemale 40 aasta tagust poisipõlve meenutades. “Hakkasin pihta Kumari linnumäärajaga, see oli ainus tollal kättesaadav raamat. Mis nüüd viga, arvutist saab liigikirjeldusi lugeda.”

Ligi 17ruutkilomeetrisel kodusaarel ja selle laidudel on Arvo Matsalu-tähisega rõnga jala ümber klõpsanud üle 60 000 sulelisel enam kui 100 liigist ja leidnud 23 aastat hiljem oma rõngastatud randtiiru mere äärest Käärapalt, Kihnu põhjarannikult. Tagasisidet on ta saanud mitmelt poolt, ka Elevandiluurannikult, Gabonist, Senegalist, kus taaspüüti Eesti rõngaga tiirud ehk kihnu keeles viired.

“Rannakarjamaad on pilliroogu täis kasvanud, maastiku muutumisega on vähemaks jäänud karjamaalinde, kurvitsalisi, kadunud on risla ja tutkas ehk kihlaste ütlemise järgi karjamaa kana. Laidudel peremehetsevad võõrliigina kormoranid ja tuntavalt on suurenenud seal pesitsevate kühmnokk-luikede arvukus,” räägib Arvo murelikult liigirikkuse kahanemisest põllu- ja loomapidamise taganemise järel moodsa elu ees. Läinud aastal täitis ta Saksa ornitoloogi Hartmut Kolbe soovi ja kogus laidudel kõigi leitud pesitsevate tõmmuvaeraste udusulgi, et partide udusulgede uurimisele pühendunud teadlast aidata. Matsalus, kuhu Kolbe kirjutas, olid traditsioonilised vaeralaiud rebase käpa all ja plats lindudest puhas.

Saarevahi sõnajõud

Aiandus- ja ornitoloogiahuvi on Arvo sidunud oma kolmanda harrastuse – fotograafiaga ning saarevahi amet passib sinna juurde nagu nööbirida pintsaku ette. Fotoaparaadiga poissi kutsuti kooliajal pildistama ristseid, pulmi ja matuseid, sest saarel ei jätkunud piltnikke isegi ühe käe sõrmedel üles lugeda. Jäänud on loodushuvi ja looduse pildistamine.

“Filmi peale tegemine meeldis mulle rohkem, aga ega progressi vastu saa,” nendib Arvo, kes on osalenud fotovõistlusel “Kihnu aastaring”, mille pilte on sätitud kalendritesse ja pärimuskultuuri kantsina tuntud saart tutvustavatesse trükistesse.

Pärnumaal on maavanema korraldusega ametis kaks saarevahti: Ülle Tamm Manijal ja Arvo Täll Kihnus. Ametijuhendi järgi on Arvo töö eesmärk püsiasustusega väikesaarte seadusest tulenevalt looduskaitse-, muinsuskaitse-, jäätme- ja teiste seaduste ning kohaliku omavalitsuse õigusaktide tagamine Kihnu saarestikus Kihnu vallas. Tema põhivahendid teenistuskohustuste täitmisel on kõva sõna ja töötõend.

“Minu ökoloogiline jalajälg on väike, liigun põhiliselt jalgrattaga ja laidudele oma paadiga ning eriti töötihe on suvi, kui Kihnu tullakse pidutsema, metsikus looduses ennast välja elama,” teab saarevaht oma paariaastasest kogemusest.

Kihnu omapära uudistavad puhkajad on mõnikord saarel olemisest nii väsinud, et ei jaksa kaasa võtta taarat ega tühjaks nositud kilepakendeid. Rämpsu koristamiseks on saarevaht korraldanud talguid, kasimaks kodukoha palet metsa all ja rannas.

“Arvo ongi tegelnud talgutega, kaardistanud saare looduses toimuvat, see tähendab andnud teada, kus on prügikohad, kus on inimkäsi aktiveerinud ja mis muutused toimunud, ja teinud ülevaateid ka laidude olukorrast,” räägib Kihnu vallavanem Ingvar Saare koostööst saarevahiga, et säilitada kodurahu ja -ilu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles