Näpunäiteid algajale jooksjale

Andris Tammela
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jooksjad.
Jooksjad. Foto: Ants Liigus

Kuigi Indrek Jürgenstein end väga suureks nõuandjaks ei pea, jagas ta siiski mõningaid näpunäiteid, mida algajad jooksuhuvilised järgida võiksid.

Enne raskemate treeningute alustamist võiks käia arsti juures ja teha kindlaks oma koormustaluvus. Samuti saab seal teada, kas tervis üldse kannatab tõsist sporti.

Liikumist võiks alustada pigem rahulikult, läbides pikemaid jõukohaseid distantse, kui joosta lühikesi vahemaid kiire tempoga.

“Öeldakse, et ei tapa distants, vaid tempo,” teadis Jürgenstein.

Kuigi distantsi pikkus on individuaalne, võiks esimesed trennid olla vähemalt 30-40 minuti pikkused ja treenida tuleks vähemalt kolm korda nädalas.

“Kui algul ei jõua joosta, ei ole midagi halba kõnnis või kepikõnnis,” märkis Jürgenstein. “Võib vaheldumisi joosta ja kõndida. Trenn võiks olla natuke intensiivsem, et ei oleks päris jalutamine, siis läheb see ikka asja ette.”

Edasijõudnu, kes valmistub suurteks rahvajooksudeks, võiks proovida nii eri distantse kui tempot.

Vahetult enne võistlust tuleks koormus alla võtta.

“Enne võistlust võiks end trennis harjutada planeeritava võistluskiirusega, näiteks proovida 2-3 korda kilomeetristel lõikudel võistluste tempot vahepeal aeglaselt sörkides või päris jalutades,” õpetas Jürgenstein. “Liiga rasked ja väsitavad ei tohi viimased trennid olla.”

Jürgenstein on veendumusel, et lühemate jooksutrennide ajal ei ole joomine eriti oluline. Pikemate maade läbimisel võiks joogipudel kaasas olla.

“See on muidugi individuaalne,” nentis ta. “Kui teen oma tavapärase 12kilomeetrise ringi, ei joo ma isegi suvel sooja ilmaga. Ehk ainult tõeliselt palava ilmaga jooksen Rannapargis mõne kaevu juurest läbi. Kui distants läheb üle 15 kilomeetri, siis tavaliselt ikka joon. Isegi talvel võtan kaasa. Vedelikukaotus mõjub teatud piirist üsna järsult töövõimele, ei näe nagu mõtet kannatada.”

Tavalise rahvajooksu puhul ei pea Jürgenstein igapäevase toitumise muutmist oluliseks.

Maratonide puhul on traditsiooniline, et korraldajad teevad eelmisel päeval pastapeo. Pastat soovitatakse tema kinnitusel just pikema energialaadimise jaoks.

“Kui on oma süsteem, on üks asi, aga muidu võib enne jooksu järsult toitumise muutmisest hoopis kahju tulla,” teadis Jürgenstein.

Jooksujalatsi valimisel soovitas Jürgenstein pidada nõu spordipoodide müüjatega, kes oskavad tema hinnangul üsna hästi soovitusi jagada. Kõige olulisem on, et jooksutoss oleks piisavalt pehme ja toetaks vajadusel jalga.

Jooksuriiete valimisel on eriti pikal maal oluline, et midagi ei hõõruks. Vajadusel on soovitav määrida õrnu kohti vaseliini või selle baasil tehtud kreemiga. Näiteks rinnanibud võib kinni teipida.

Külmal ajal on oluline, et riietusel oleks mitu kihti ja riie hingaks.

“Külm ei tohi hakata, aga liiga palju pole samuti hea,” õpetas Jürgenstein. “Olen ühe maratoni osaliselt riietuse pärast katkestanud. Oli külm tuuline talvepoolne sügisilm – õues olid miinuskraadid. Algul oli energiat rohkem ja higistasin, aga pärast, kui energiat oli vähem, ei tootnud organism enam niipalju sooja ja siis hakkas päris külm. Higi, mis oli riiete alla kogunenud, külmus.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles