Maikuus käisid Pärnu Vanalinna põhikooli ja Valga gümnaasiumi 40 õpilast ühisel õppereisil Soomaale, mis sai võimalikuks tänu kahe kooli õpetajate kirjutatud ühisprojektile „Loodusesõbrad Pärnu Vanalinna põhikoolis ja Valga gümnaasiumis“. Selja taga on juba kahe kooli õpilaste aprillikuine õppereis Lõuna-Eestisse ja ootamas õppereis Loode-Eestisse ja Vormsi saarele.
25. mai hommik oli esmapilgul tavaline. Linnud siristasid, kaste hõngu oli õhus tunda. Kuid neljakümne õpilase jaoks ei olnud see tavaline kevadhommik, vaid kahepäevase Soomaa matka algus.
Esimese päeva hommikul sõitsime bussiga Sindi paisu juures asuvasse kalakasvandusse, kus meile tutvustati kalakasvatuse põhitõdesid. Meid juhendas keskkonnaameti spetsialist Merike Palginõmm, kes õpetas vahet tegema lõhelistel ja tutvustas kalatreppi.
Edasi külastasime Tori põrgut, meid tervitas Vanapagan, kelle sarvi hõõrudes pidi õnnelikuks saama. Meid jagati kaheks grupiks. Üks grupp jalutas mööda kallast ja uuris liivakivipaljandeid, teine vee-elustikku ja tegi vee- ning mullaanalüüse. Veest leidsime huvitavaid veeputukaid ja vetikaid. Nähti ka Eesti suurimat ämblikku. Pärast lasti kõik vee-elukad jälle vabadusse.
Liikusime edasi Tõramaa keskusesse, kus räägiti lähemalt koprast, tema eluviisist ja harjumustest. Tutvustati lammimetsa elurikkust ja põlismetsa. Enne metsa matkama minemist sõime kõhud korralikult täis, et nälg ei näpistaks.
Vaatamata miljardile sääsele, kes seal metsas meid piinasid, oli see seiklus väga hariv. Nägime kopra tammi ja üht hästi suurt tamme, mille kahe aasta tagune tormine ilm maha oli murdnud. Puu oli üle kolmesaja aasta vana ning on nüüd koduks mitmetele väiksematele metsloomadele ja putukatele. Suur tänu keskkonnaameti spetsialistile Merike Palginõmmele, kes kogu päeva professionaalselt juhtis.
Pealelõunal suundusime Seikle Vabaks meeskonna juhendamisel Riisa rabasse räätsamatkale, mis oli väga huvitav. Alustasime matka mööda laudteed, mille käigus õppisime tundma rabataimi. Ühe suure lauka juurde jõudes saime korraldused räätsad jalga panna. Enne seda õpetati meile räätsade kasutamist ja seda, kuidas vältida rabasse sissevajumist. Seda õpetas meile matkajuht Argo Linnamäe.
Matka lõpp-punktiks pidi olema vaatetorn. Vaatetorni juurde jõudes võtsime räätsad jalast ja puhkasime. Saime proovida lauka vett, mis olevat igavese nooruse ja ilu allikas. See pidavat olema puhtaim vesi maa peal.
Tagasi läksime mööda laudteed. Tagasitee oli pikk, kuid kõndimise ajal oli väga hea tunne. Rändasime edasi Klaara-Manni puhkemajja.
Matkajuhtidel oli meile uudis – selleks, et saada oma puhketoa võti, pidime läbima GPSi abil metsaraja. Igas punktist saime ühe sõna, lõpetuseks pidime sõnadest lause kokku panema. Jooksime läbi võsastike ja kraavide, kuid lõpuks jõudsid kõik õnnelikult oma tubadesse.
Pärast õhtusööki toimus lõkkeõhtu. Lõkke ääres viibimine oli väga tore, isegi sääsed ei suutnud seda rikkuda. Iga toa elanikud kirjutasid laulu selja taha jäänud päevast ja kandsid selle lõkke ääres ette. Kõik laulsid, kaasa arvatud õpetajad, aga enne seda tralli tuli metsast ise puid tuua, juppideks saagida ja riitlõkkeks laduda.
Lõkkeõhtut juhtis Papa, kes mängis kitarri ja laulis koos meiega. Mängisime ka vahvaid mänge. Üks mäng näiteks oli selline, et lina peal seisis kümme inimest ja see lina tuli ilma linalt maha astumata ümber pöörata. Nii mängijad kui ka pealtvaatajad said kõvasti naerda. Lõkke ääres lõbutseti kuni pimedani. Õhtu üllatuseks olid jäätised, mis tegi meele veelgi rõõmsamaks. Kohapeal oli külakiik, mis kohe omaks võeti. Kõik õpilased, õpetajad ja kohalviibijad jäid õhtuga rahule. Suur tänu Klara-Manni pererahvale, kes meid väga hästi vastu võttis.
Järgmisel päeval ootas meid Seikle Vabaks meeskonna juhendamisel ees kanuumatk, mis sai alguse Halliste jõelt. Meile õpetati tüürimist ja mida teha, kui kanuu peaks ümber minema. Pärast viit tundi kurnavat, aga ülivahvat sõitu tegime puhke- ja söögipausi ning peagi jätkasime teekonda. Pärast kärestikurikast kahetunnist sõitu jõudsime väsinuna ja õnnelikuna tagasi Torisse. Seal oli võimalus ennast kanuuga ümber kukutada, kui selleks soovi oli. Lõpuks olid märjad ja väsinud matkalised valmis koju minema. Füüsiliselt raske päeva aitasid toredaks muuta matkajuhid, kes pidevalt meid jälgisid, abistasid ja utsitasid.
Kahe päeva söögivalik oli ülimalt mitmekesine ja maitsev. Esimese päeva lõunaks pakuti nõgesesuppi ja karaskit, teisel päeval ühepajatoitu ja karulaugusalatit. Selle imelise maitseelamuse autor oli Maigi Loite. Õhtusöögiks pakuti Klaara-Mannis kanapraadi, keedukartulit ja oli taas rikkalik salativalik. Magustoiduks oli midagi väga kevadist ehk rabarberikissell vahukoorega. Eriline tänu veel värskete kuklite eest, mis kanuusõidul väga hästi maitsesid. Kõik jäid rikkaliku toiduvalikuga väga rahule.
Tagasiside järgi olid matkalised reisiga väga rahul ja kordaksid seda igal võimalusel üha uuesti ja uuesti. Keegi ei kahetsenud kaasa tulemist. Õppisime tundma metsaliike ja loodusmaastikke, tutvusime vee-elustiku ja looduskaitseliste iseärasustega ning saime olla osalised räätsa- ja kanuumatkal.
Õpilaste kahepäevast õppereisi rahastas KIK.
/nginx/o/2018/10/16/11502840t1h9cb2.jpg)