Lätis elatakse samasugust elu nagu meil

Läti kuurortlinn Saulkrasti asub Pärnust pea niisama kaugel kui Pärnu Tallinnast. Pärast neli aastat tagasi valminud Via Baltica teelõiku käib siin tunduvalt vähem eestlasi, rohkem kohtab suvel Siguldat uudistavaid leedukaid. Eelmise nädala reedel oli kohvikutes rahvast hõredalt ja hüljatud bensiinijaam seisis nukralt vana tee ääres.

Elu Lätis on niisama kallis kui Eestis. Noorematel ja ettevõtlikumatel läheb paremini, vanemad ootavad umbusklikult euro kasutuselevõtmist 2014. aastal.

“Mul suuri sääste pole,” ütles jalgrattal Riia rikaste rajooni piima müüma sõitev Valentina Roskoša. Televiisorist euro kohta kõlavad teated teevad teda ärevaks, pensionilisa annab pere ainus lehm, kelle piim jalgratta küljes mannergus loksus. “Kuidas teil elatakse?” tahtis elurõõmus naine teada.

Nii siin- kui sealpool piiri üritab igaüks eluga hakkama saada. Via Baltica ääres on palju mahajäetud raielanke, tee ääres meelitavad sildid möödasõitjaid sisse astuma.

Piiril võib ööbida ja keha kinnitada

Enne Eesti-Läti piiri jääb paremat kätt piirivalvekordon, kus eelmise aasta maist tegutseb hostel. Isa firmas administraatorina töötav Märt Tamberg oli lahkelt valmis näitama ruume, kus voodikoha saab alates 20 ja eraldi toa alates 30 eurost.

Läinud nädalal olid 25 tuba tühjad, kuid mullu Salacgrivas toimunud “Positivuse” festivali ajal peatus siin palju rahvast, kes telgis ööbida ei tahtnud. Endistes kordoniruumides korraldatakse klassikokkutulekuid, väljas on võimalik haagiseid üles seada ja võrkpalli mängida.

Kui piir taas kinni peaks pandama, ööbivad tubades jälle mundrimehed. Juba on tuntud huvi, kui palju 22 piirivalvuri majutamine maksaks, trellitatud akendega relva- ja arestikambri saab uuesti kasutusele võtta.

Ööbida võib piiripunktis asuvas hosteliski, ent seal on vähem tube. Rahvas sebib rohkem kantiinis, kus saab süüa, ostelda, keha kergendada ja raha vahetada.

Vaatasin alusele pandud reklaambrošüüre: isegi Kilingi-Nõmme on oma “Viis kohtumist” välja pannud.

Üks vajalikumaid asju oli karavanide ja kämpingute kaart, mida autoturistid kaasa haarasid. Puutetundlik ekraan brošüüride kõrval kas ei töötanud või oli välja lülitatud.

“Läti on kallis maa,” tõdes turismigrupiga Venemaal ja Baltikumis 30päevast ringreisi tegev Robert Chen Taiwanist. Tema reisikaaslased tundsid huvi vaid maiustuste vastu ja juba oligi aeg Tallinna edasi sõita, et seal kaks päeva peatuda.

Valuutavahetuspunkti töötaja Mare Tali jutu järgi soovivad läbisõitjad kõige rohkem Läti latte ja Leedu litte. Siit saab neid igasuguses vääringus. Ka Läti, Leedu ja Poola münte, mida automaatides vaja läheb. Kui kavatsete neis kolmes riigis parkida, tasub meelde jätta.

Pangaautomaati piiripunktis pole. Samuti ei saa siin enam liikluskindlustust teha, kuigi seda Tali jutu järgi väga palju küsitakse.

Läti ehmatab viletsa teekattega

Läti ehmatab rööpasse sõidetud ja lapitud teekattega. Tee on nii vilets, et pärast Hesburgeri kirjaga Neste tanklat on välja pandud liiklusmärk, mis annab teada 2,8 kilomeetri pikkusest ebatasasest teelõigust. Heaks läheb Via Baltica alles Limbaži teeristist.

Kiirustasime Saulkrasti minekuga ja Salacgrivas peatust ei teinud. “Tulge tuppa sööma!” kutsus põllu peale suurele toolile pandud silt. Sellist kutset lihtsalt ei sobinud tagasi lükata.

900 meetri kaugusel Via Balticast asub uhke kompleks, kus saab süüa, ööbida ja ujuda. Nimetuks jääda soovinud baaridaami sõnade järgi meelitab eestikeelne silt keha kinnitama keskmiselt kümme eestlast päevas, laupäeviti isegi rohkem.

Tellisin viestu dumpis’e nime kandva kanafilee koos kartulikroketitega ja kalja. Suur ja maitsev praad maksis koos joogiga 5.72 eurot.

Baaridaami jutu järgi on Pärnu ilus linn, kus on tore väljas süüa, rõivaid osta ja randa vaadata. Viimati käis ta siin koos perega 18. novembril, mil Lätis oli riigipüha, kuid Eestis kõik kohad avatud.

Enamik silte Via Baltica ääres on liiklusmärkide standardiga kohandatud ja arusaadavad, kuid mõlemal pool piiri leidub neidki, millest ainult kohalik aru saab. Mida tähendab näiteks “viesmuila” või “Malecu Licis”? Aga “puhkemaja”?

Nii palju mõistab võõras siiski, et kui tee ääres on puhkeala märk ja autoaknast paistab ilus liivarand, tasub kinni pidada. Riia lahe servas paiknev paari kilomeetri pikkune liivarand on suvel rahvast tulvil, kuid vesi külmem kui madalamas Pärnu lahes.

Parklaid on rannaribal kolm. Peagi tuleb ka neljas, metsa vahel, loomade söötmissõim läheduses kutsumas. Järgneb pikk metsadevaheline sirge.

Maantee on ehitatud nii, et sõidurea ja teeserva vahele jääb veel hulk asfalti. Kes aeglasemalt sõidab, saab veidi kõrvale tõmmata, et kiirustaja mööda lasta.

Münchhausen tahtis süüa

Enne Saulkrastit juhatab silt Via Baltica äärest Dunte asulasse Münchhauseni muuseumisse. Google’i mehike pole seda veel külastanud, meiegi ekslesime tükk aega külavahel.

Muuseum asub kohe parkla juures, ent puule uuristatud kiri “Uz taku uz muzeju” jääb esmapilgul märkamatuks.

Kostümeeritud tädi, kes hiljem osutus muuseumi juhatajaks, seletas vene keeles teismelistele lihasöömise tähtsusest.

“Mida mehed kõige rohkem tahavad?” päris ta nõudlikult ühelt tütarlapselt. Hoidsin suu igaks juhuks kinni. “Süüa!” teatas juhataja ja kurtis lastele, et Lätimaal on mehi vähe.

Põgenesime aktiivse naisterahva eest Saulkrasti poole. 17 kilomeetri pikkusesse linna pääseb nüüd viadukti alt, varem tuli tükk aega valgusfooride taga oodata. Vana tee algus on üles võetud ja seal ilutseb hotellireklaam.

Riiast 25 kilomeetri kaugusele jääv kuurortlinn, mille nimi on tõlkes “Päikeserannad”, kipub Jurmala varju jääma. Osa elanikke käib Riias tööl, talvel on rahvast tunduvalt vähem kui suvel.

Olime kohvikus ainsad külalised. Kokk Ricards Stengamersi jutu järgi on Jurmalas rohkem asju, mida vaadata. Kiirem ja otsem uus Via Baltica teelõik viib autosõitjad linnast mööda ja Leedu puhkajaid kohtab linnas rohkem kui eestlasi.

Pärnus käis Stengamers esimest korda paar kuud tagasi. Estonia termid jätsid hea mulje ja ta loodab siia kindlasti tagasi tulla. “Baarid ja õlu on teil tunduvalt kallimad,” lausus ta.

Piirikaubandus on kokku kuivanud

Kohalikus Mego toidupoes olid hinnad enam-vähem samad mis Eestis või natuke kõrgemad. Suitsuvorst ja broilerifilee 5.37, seakarbonaad 4.41, kõige odavam piim 0.65, sink 5.47 eurot.

Ainsana tasus kaasa osta õlut, mille hinnad algasid 0.53 eurost pooleliitrise pudeli eest. Ka suitsud olid veidi odavamad, pakk Marlborot maksis näiteks kolm eurot. Seevastu kohvi hinnad on Lätis päris laes: poolekilose Jacobs Krönungi paki eest küsiti 7.28 eurot!

Piiriüleses kaubanduses mängib olulist rolli eelmise aasta sügisel Salacgrivas avatud Maxima pood. Selle reklaamlehelt lugesin, et juustukilo eest küsitakse 4.27, tomatikilo eest 1.98 ja piimavorsti kilo eest 2.33 eurot.

Ikla poe müüja Marika Aava jutu järgi on möödas ajad, kui lätlased sõitsid Eestisse süüa ostma. Ostetakse küll kohvi ning Kalevi ja Laima tooteid, aga kui varem oli pood rahvast täis, siis nüüd käib paar inimest päevas teiselt poolt piiri ostlemas.

“Kuu algul on palgapäevad. Siis käiakse rohkem. Kuu lõpp on igal pool vaikne,” iseloomustas Aava kauplemise hooajalisust.

Pärnu on Ainažile ja Salacgrivale tõmbekeskus, mis jääb lähemale kui Riia.

“Kui ma väike olin, sõitsime igal laupäeval Pärnusse vorsti ostma, sest siin polnud midagi,” meenutas Salacgrivas asuva Pootsmani baari saali juhataja Jana Kovaca 20 aasta taguseid aegu.

Suurlinn Pärnu meelitab

Pärnust koolilõpukleidi ostnud Kovacale meeldivad Ahoy sushibaar ja Tervise Paradiis. “Meil võib sushit ainult Riias süüa,” ütles ta. Estonia termides pole Kovaca veel käinud, küll aga Saaremaal spaas.

Pootsmani baaris käivad eestlased söömas ja pidutsemas. Läinud nädala reedel tähistas seal sünnipäeva viieliikmeline kalurite seltskond.

“Sellist kalurite baari Eestis pole,” ütles üks meestest 1.71eurose õllekannu taga istudes. “Homsest läheb tormiks, aega istuda küll.”

Kovaca teatel teeb üks mees Pärnu spaast Ainaži meremuuseumisse ekskursioone ning pärast tullakse alati Pootsmani baari seljankat sööma ja spetsiaalselt selle baari tarvis toodetavat Münchhauseni õlut jooma.

Varasem eestlaste lemmikkoht, Ainaži bussijaama juures asuv Arizona baar oli suletud. “Endised omanikud läksid pankrotti, praegu käib seal remont,” teadis Helmi hotelli administraator rääkida. Pärnus käib ta inglis- ja saksakeelseid kunstiraamatuid ostmas.

Läti poolt tulles esimeses Ikla majas elab koos mehe ja kahe tütrega Linda Tuuling. Isa poolt eestlane, Riias koolis käinud naine on Läti kodanik ja räägib mõlemat keelt.

“Kui piir kinni oli, käisime passidega Ainažis,” rääkis kunagisest piiripunktist kümmekonna meetri kaugusel elav Tuuling. Nüüd ei huvita tema liikumised enam kedagi.

“Lätlased ostavad Eestist kohvi, hapukoort ja piima, pesupulber on natuke odavam. Eestlased toovad Lätist suurtes pudelites õlut, rukkileiba ja suitsusinki. Meil on paremad koogid ja saiad,” rääkis naine.

Panite tähele, et ta ütles “meil”. Enam pole vahet, kus keegi elab ja millisest rahvusest ta on, elu on mõlemas riigis ühesugune.