Kas tahtlikult või mitte, aga lumepalli lükkas veerema Eesti dobermanniühing, mille liige on Oravgi. Sealjuures silmapaistev liige: tosin aastat järjest on tema kasvandikud valitud eri kategooriates Eesti parimaks. Kuni läinud aastani, mil Orava kui kasvataja nime ühestki tabelist ei leia.

Enamgi, ühingus jäi kellelegi silma, et Orava üles pandud kutsikamüügikuulutust illustreerivatel piltidel näib ühel kutsikatest olevat saba lõigatud. Ent Eestis on väheste eranditega vastavalt loomakaitseseadusele lubatud koeral kõrvu ja saba lõigata ainult meditsiinilisel põhjusel.

Lõpp sellistele kasvatajatele!

Missugused meditsiinilised näidustused annavad aluse koera saba lõikamiseks? Just sellise küsimuse esitas Eesti dobermanniühing Eesti kennelliidule.

Soovimata hakata omal käel ja nõul juba kümmekond aastat kehtinud seadust tõlgendama, otsustas kennelliit kaasata juhtumi tagamaade selgitamisse loomakaitseliidu ja viimasena mainitu kaudu veterinaarameti. “Et võimalusel asi suure kella külge panna ja sellistele kasvatajatele lõpp teha,” nagu Eesti kennelliidu juhatusse kuulunud, aga praeguseks ametist lahkunud Rein Kikerpill oma loomakaitseliidule saadetud kirjas enda eesmärki väljendas.

Eestimaa loomakaitse liit hakkaski asjast kinni ja edastas Pärnumaa veterinaarkeskusele väärteoteate, millega paluti kontrollida Eneken Orava tegevust ja tuvastada vastavad menetlused teinud veterinaararst.

Ülesanne, mida lihtsam anda kui täita, nagu selgub toimetuse kätte jõudnud loomakaitseliidu, kennelliidu ja veterinaarkeskuse omavahelisest kirjavahetusest.

Menetluse muutis keskmisest keerukamaks asjaolu, et kirjast lähtudes ei tunnistanud Orav ennast süüdi. Vastupidi, ta olla telefonitsi väitnud, et koerad, mis kuulutust illustreerival pildil, pole tema omad ja ta ei tea, kes need pildid sinna pani.

Naised tülis

Ja see pole Oraval esimene kord veterinaarameti pihtide vahele sattuda ja end sealt välja rääkida. “Eelmisel korral, kui meil selline kaebus oli, üritasime teha väärtegu. E. Orav võttis advokaadi, kes lükkas kõik argumendid ümber. Kutsikaid pole, tunnistajaid pole, pildid kusagil ei tõesta veel midagi, need olevat internetist laetud ja illustreerivad. Tema oma koeri ei lõikavat,” märkis veterinaarameti loomakaitse peaspetsialist loomakaitseseltsile saadetud vastukirjas.

Pärnumaa veterinaarkeskuse juhataja Raivo Mogilnõi jääb ametlikus toimetusele antud vastuses märksa kidakeelsemaks. Ta küll möönab, et Orava suhtes käib juurdlus, ja märgib, et varasemaid süüdimõistvaid otsuseid nimetatud isiku suhtes koostatud ei ole, kuid asja sisu puudutavatest kommentaaridest keeldub resoluutselt. Nii praegu kui edaspidi. “Kindlasti ei ole ükski järelevalveasutus aruandekohuslane kolmandate isikute ees. Nagu ma juba mainisin, ei jaga me asjasse puutuvat infot,” ei ole Mogilnõi erinevalt Kikerpillist sugugi huvitatud asja suure kella külge panekust.

Kui nüüd lähteallika juurde tagasi tulla, siis miks pidi dobermanniühing enda seast ühe peale näpuga näitama? Või nagu Eesti dobermanniühingu president Kaidi Juurik ise küsimuse püstitas: “Kui meil on ainult kolm kasvatajat Eestis, tekib küsimus: miks me omavahel sõdime?”

Ja ega sõdigi, nagu kinnitas Juurik, kellel enda esitatud küsimusele vastuski olemas. Nimelt ei tahtnud dobermanniühing Orava peale kaevata, kuigi pöördumises viidati otseselt Orava müügikuulutusele, pigem sooviti juhtida kennelliidu tähelepanu sellele, et tegelikult puudub ülevaade, kes ja mis põhjustel koeri kupeerib.

Orava jutu järgi aga on kennelliitu saadetud kirja taga siiski isiklikud pingeliseks läinud suhted tema ja Juuriku vahel. “Kogu asi seisneb konkurentsis,” nentis Orav, kelle väitel muudab asjaolu, et riigis leidub dobermannikasvatajaid vaid ühe käe sõrmede jagu, omavahelised suhted teravamaks.

“Ma võtsin endale sisse koera, kes hakkas igal pool üle maailma võitma, ja see tekitas väga palju probleeme,” rääkis Orav. Viidatud probleemid on põhjus, miks Orava nime ühel päeval enam dobermanniühingu edetabelites ei figureerinud. Nimelt loobus ta oma kasvandike tulemuste esitamisest ühingule. “Ma ei talunud enam seda kadeduse pinnal ahistamist,” tunnistas Orav, et sellelgi korras pole kennelliidule esitatud kaebus muud kui ahistamine.

Juuriku kinnitusel ei ole temal Orava suhtes mingit konkurentsiprobleemi ega vihavaenu, kuna neile vähestele kutsikatele, keda tema müüa soovib, on alati leidunud ostja. “Enekeni kaebused minu suhtes on tema enda haige ettekujutuse vili, see, mida ta on minu kohta kokku valetanud, näitab ainult tema enda soovi konkurente kõrvaldada ja pahatahtlikkust,” selgitas Juurik, kelle öeldust võib järeldada, kui suured sõbrannad nad Oravaga tegelikult on.

Orava kinnitust mööda pole tema ühtegi koera kupeerinud. Ka ei ole ta lasknud seda Eestis ühelgi veterinaaril teha. Hea meelega müükski ta ainult kupeerimata koeri ehk londikuid.

Paraku ei lähe londikud nii hästi kaubaks kui lõigatud saba ja kõrvadega kutsikad.

Sestap tuleb Oraval teinekord, kui klient nõuab kupeeritud koera, teostada üks hästi sissetöötatud, toimiv ja – mis kõige olulisem – juriidiliselt vettpidav skeem.

 Nimelt müüb ta sellisel juhul koera oma Valgevene vahendusmehele, kes siis selles riigis igati seaduslikult koera kupeerib ja kliendile edasi müüb.

Pildid, mis viimati dobermanniühingu tähelepanu pälvisid, olevatki tehtud Valgevenes, lükkas Orav ümber väite, nagu ta oleks öelnud, et ei tea, kelle tehtud fotod olid või mis koerad nende peal olid.

Samuti pole Orav enda väitel kunagi advokaadi teenuseid vajanud. Kõik oma pihta suunatud kahtlustusnooled on ta seni tõrjunud korrektse paberimajandusega.

Solgivad turgu ja tõugu

Ometi ulatuvad probleemi juured palju kaugemale kahe koerakasvataja omavahelisest tülist.

Nimelt on kupeerimist keelava seaduse kiuste lõigatud koerad Eestiski londikutele eelistatud. Seda nii hobipidajate kui võistluste korraldajate seas. “Kui vaadata kupeeritud koera ja londikut koera, siis alati avaldab rohkem muljet kupeeritud koer,” selgitas Orav, et paremad londikud kaotavad näitustel-võistlustel tihtilugu kehvematele kikk-kõrvalistele.

Et aga Eestis registreeritud kupeeritud koerad ei või võistlustel osaleda, tuuakse siia loomi riikidest, kus kupeerimine lubatud, näiteks Valgevenest, Venemaalt, Ukrainast.

Sellised, väljaspool kennelliidu kontrolli ja kehtestatud reegleid kasvavad koerad on Juuriku sõnade järgi suureks ohuks siinsetele tõupuhastele loomadele.

Niisama oluline nüanss on see, et metsikud koerad ainult ei solgi tõugu, vaid ka turgu, tõmmates kutsika hinna, mis Orava jutu järgi peaks olema vähemalt 1000 eurot, tugevalt alla, isegi 300 euroni.

Kuid just niisuguse turu ja tõu rikkumisega Juurik Orava väitel ise tegelebki. “Kui ühingu president näitab sellega eeskuju, et toob kupeeritud koeri sisse nii endale kui teistelegi, siis mida peaksid tavaliikmed sellest arvama,” tõdes Orav, et probleem on viimastel aastatel eskaleerunud ja viinudki teravate kokkupõrgeteni kasvatajate vahel.

Juuriku selgitusel pole ta vahendanud Eestisse muid lõigatud kutsikaid kui enda isase koera järglasi. “Enamgi, mis tahes riigis seaduslikult kasvatatud lõigatud kutsikate toomine Eestisse ei ole teatavasti kuritegu, kui inimesed seda soovivad,” rõhutas ta.

Ehk tegelikult, kuigi looma seisukohast ilmselt ainuõige, sogab koerte kupeerimist keelav seadus vett: kes tahab endale lõigatud saba või kõrvadega koera, saab selle nii või naa.