Aastaid väldanud võidujooks tutvusringkonna moodsaima, ilusaima ja suurima kodu nimel on lõppenud, praegused kinnisvaraostjad kalkuleerivad äärmise hoolega oma pere vajadusi ja võimalusi ning langetavad ostuotsuse ainult nendest lähtudes.
Kinnisvaraostjad arvestavad pere tegelike vajadustega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel mõni aasta tagasi unustasid ostjad kodu otsimisel tihtipeale põhitõe: kodu peab vastama pere vajadustele. Sõltumata linnast, on sadu peresid kolinud elamispinnale, mida nad tegelikult ei vaja ja mis absoluutselt ei vasta asukoha poolest nn mõistliku valiku kriteeriumile.
Naabrist-parem-suhtumine muutus niivõrd elementaarseks, et noor pere ei vaevunud maja ostes isegi süvenema, kas nende laps uuselamurajoonist kooli üldse ühissõidukiga pääseb või muutuvad lapsevanemad lapse taksojuhiks.
Harvad polnud juhtumid, kui lasteta noor pere soetas nelja magamistoaga eramu kümne kilomeetri kaugusele linnast. Peale selle, et tegemist on ruumi raiskamisega, kulutavad inimesed seetõttu terve tunni oma päevast autoga kesklinna tööle sõitmisele.
Eelkõige iseenda ja oma pere suhtes vastutustundetu käitumine on selleks korraks lõppenud ning inimesed on tulnud koos ülejäänud majandusega kahe jalaga maa peale. Nüüd näeme ostjate käitumises kainet kalkulatsiooni, kus emotsioonidele on ruumi vähe. Domineerib sõnapaar „ma vajan“, mitte varasem „ma tahan“.
Millises koolis hakkab käima vanem laps ja kuidas ta sinna saab? Millises lasteaias hakkab käima eelkooliealine laps? Kui pikk on ajaliselt teekond kodunt tööle? Milliseks kujuneb pere igakuine autokütuse kulu? Kas lähedal on kauplus, kus sisseoste teha? Kus on lähim apteek? Kas läheduses asub perearst? Millised on kulud kommunaalteenustele? Kui suur on laenumakse? Need on küsimused, mida esitab praegu iga kinnisvaraostja. Kummaline, kuid neist elementaarsetest küsimustest pool unustati vahepeal ära.
Paradoksaalne, ent kui tõusuperioodil unustasid tegelikud vajadused ostjad, on olukord muutunud nüüd vastupidiseks: tegelikkust keelduvad aktsepteerimast hoopis kinnisvara müüjad. Langev turg on loomulikult müügiks emotsionaalselt raske aeg.
Ehkki müüjad on üldjoontes turutrendidega kursis, ei soovi paljud neist endale karmi reaalsust teadvustada. Sellega puutume kokku müügihinna määramisel. Ehkki perele võib vara müük olla väga oluline, püütakse ikka müüki alustada 20 või isegi 30 protsenti reaalsest tehinguhinnast kõrgemalt, olgu selleks siis erihuvidega ostjate püüdmise soov või kauplemisruumi jätmine.
Paraku saavutatakse sellega vastupidine efekt. Et ostjatel on valik enneolematult suur, libisetakse liiga kõrge hinnaga pakkumisest sujuvalt üle. Mõne kuu möödudes on müüja vastamisi kurva tõsiasjaga, et tema vara on veel oma väärtust kaotanud.
Anname siinkohal soovituse nii ostjatele kui müüjatele. Ostjatel ei tasu kõrgel alghinnal lasta ennast ehmatada, sest paljud varaomanikud on valmis esimese küsimise peale hinna mõistlikuks korrigeerima.
Müüjatel aga ei tasu hinna määramisel üle pingutada. Langeval turul tuleb põhjalikult analüüsida piirkonna reaalset hinnataset ja pakutava vara üldist konkurentsivõimet ning määrata turutingimustele vastav hind.