Peeter Järvelaid: Sõdurivandest, vastutusest ja omariiklusest

Juba lühikese teenistuse jooksul on nad karastunud ja palju kaitseväes õpitust jääb neid noori mehi kogu eluks saatma. Kõige olulisemad siin õpitust on suurem võime taluda raskusi, kogemus kaasvõitleja toest raskustes ja vanne isamaale, mis seob selle andjat kogu eluks.

Meie ajakirjanduses ilmub küllalt palju kirjutisi, kus autorid kirjeldavad, kuidas nad võõrriigi sõjaväeteenistuses püüdsid vande andmist vähemalt enda jaoks suhteliseks muuta. Vanne oli vähemalt vande võtjatele formaalselt legitiimne, kuid vande andja seda nii ei mõelnud.

Praegu oleme olukorras, kus Eesti taasiseseisvumise järel on põhiseaduslikku kohustust läbida teenistus kaitseväes täitnud vaid kolmandik nende aastakäikude noortest, kes seda oleksid pidanud tegema. Mis eristab siis neid noori, kes läbinud kodanikukohustuste hulka käiva kaitseväeteenistuse, ja neid, kes seda teinud pole?

Kui loeme läbi kaitseväelase vande, näeme, et vahe on väga suur. Kaitseväelase vanne paneb kodanikule suurima vastutuse, mis Eesti Vabariigis üldse on. Kui loeme seda teksti tähelepanelikult, näeme, et tegemist on omamoodi vannete vandega.

Kaitseväkke ajateenistusse astuja annab vandes järgmise lubaduse: “Mina, (ees- ja perekonnanimi), tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale, kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, olla valmis ohverdama oma elu isamaa eest, pidada kinni kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab.”

Kui inimene on andnud riigile pühaliku tõotuse, et ta on valmis vajadusel isegi ohverdama oma elu isamaa eest, mida veel saab siis elus oma riigile lubada? Seetõttu tundub, et kaitseväelastena ajateenistuses vande andnud peaksid olema vabastatud igasugustest järgnevatest vannetest, mis ametisse nad Eesti Vabariigis ka ei asuks.

Kui uurime meie põhiseadust, reguleerib selle § 61 näiteks riigikogu liikmete vannet. Seal on kirjas vaid see, et riigikogu liige annab enne oma kohustuste täitmisele asumist ametivande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Ehk see tähendab seda, et kaitseväkke astunud on seda juba vandunud ja temale oleks see vaid vande kohustuste osas tunduvalt kitsam kordamine. Kui avame meie põhiseaduse § 81, mis räägib Eesti Vabariigi presidendi vandest, siis ametisse astuv vabariigi president lubab isamaale: “Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan mina, (ees- ja perekonnanimi), pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja vabariigi kasuks.”

Kuid nagu näeme, ei nõua presidendi amet valmidust ohverdada oma elu isamaa eest.

Juhul, kui meie presidendid tulevikus oleksid kaitseväe ajateenistuse läbinud, poleks ehk vajagi mitu korda vanduda valmidust ohverdada oma elu isamaa eest. Kuid praegu paistab meie poliitilises eliidis kasvavat arusaam, et kaitseväe ajateenistust on küll vaja, kuid seda võiksid läbida isikud, kes ei tegutse poliitikas.

Kas leiame järgnevate aastate jooksul vajadusel ikka poliitilisest eliidist poliitikuid, kes võiksid oma võimete järgi kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks ja oleksid kaitseväe ajateenistusegi läbinud, st saaksid oma isikliku kaitseväelase kogemuse kaudu enam aru kaitseväe spetsiifikast ja annaksid endale igas keerulises olukorras aru, et neid seob Eesti Vabariigiga mitte ainult parlamendiliikme või presidendi vanne, vaid ka kaitseväelase vanne, milles on lubadus olla valmis ohverdada oma elu isamaa eest?

Vanded kuuluvad ajalooliselt inimühiskonna väga vanasse traditsiooni, kuid praegugi peaksime nendesse suhtuma väga tõsiselt. Kindlasti tõstaks kaitseväe ajateenistuse autoriteeti see, kui vähemalt riigiteenistusse või poliitikasse tulevatelt noortelt küsitaks nagu Soomes: “Kas sul on ajateenistus läbitud? Millised olid sinu edusammud kaitseväes?”

Sel juhul ehk jõuame kord sinnamaale, et need inimesed, kes kord juba on oma riigile truudust vandunud – kuni selleni, et nad on andnud nõusoleku vajadusel ohverdada oma elu isamaa eest –, ei peaks seda kordama.

Eesti poliitiline eliit ja kõrgem ametnikkond omavad väga vähe isiklikku kogemust kaitseväeteenistusest, sest nemad kuuluvad suuresti nende 2/3 hulka, kes mingil põhjusel pole kaitseväe ajateenistust läbinud või on teinud seda lühivormis. Seetõttu oleks viimane aeg midagi muuta.

Pidupäeval oleme uhked oma kaitseväelaste üle, kuid kohe seejärel unustame, et aeg on muutunud ja kaitseväkke oma põhiseaduslikku kohustust täitma tulles on noortel inimestel kohustused pankade ees või õppelaenud.

Nagu selgub, on Eesti riik sõlminud lepingud pankadega lohakalt. Nii on kaitseväkke ajateenistusse kutsutute olukord keeruline, kusjuures kaitseväe distsipliin ei luba neil pankade ees oma kohustusi täita ja käia kõrvalt lisa teenimas.

Praeguse olukorra järgi saaks noor mees ajateenistusse minna rahulikult vaid juhul, kui välismaa omanikega pank seda “lubab”. Ega naiste olukordki kiita ole, sest “õppelaenu tagasimakse näiteks emadusega seoses” on riik jällegi jätnud “panga ja kliendi vaheliseks asjaks”.

See on vaid üks näide praegusest probleemiderägastikust, kuid räägib selget keelt sellest, et kaitseväe õigusliku regulatsiooni loovad inimesed peaksid omama isiklikku kogemust selles valdkonnas. Kasuks tuleksid teadmised reamehe tasemelt.

Sel juhul saaks riik kindel olla, et need inimesed, kes kaitseväkke on kutsutud ja kes on andnud vande, et on valmis vajadusel ohverdama oma elu isamaa eest, saavad oma tööd teha, asetamata neid igapäevaelus alandavasse ja raskesse olukorda. Tahaks väga loota, et õiguskantsler seda tõsist probleemi märkab.