/nginx/o/2017/03/01/6398451t1hd126.jpg)
Pole mingi uudis väita, et Eesti areng on viimastel aastatel olnud eelkõige projektipõhine. Meie väljakutsed on olnud kas NATO, Euroopa Liit, Schengeni viisaruum või eurotsoon. Samal ajal pole me projektituhinas pööranud palju tähelepanu reale sotsiaalsetele murekohtadele või pole neid olnud mugav välisraportitesse märkida.
Paljud nähtused, mis otseselt ei mõjuta rahva üldist heaolu ja tekitavad algul probleeme vaid üksikisikutele, püsivad suhteliselt nähtamatuna. Selliste nähtuste hulka võib lugeda ka prostitutsiooni ja sellega kaasneva inimkaubanduse. Niisugused asjad ei toimu ju otseselt meie lähedastega.
Prostitutsioonist
Avalikkust justnagu ei huvita, mis toimub end prostitutsiooniga sidunud inimestega, keda omakorda ei huvita eriti see, kas ja kuidas riik nende probleemidesse suhtub või neid lahendada püüab. Teisisõnu: uppuja päästmine on suuresti uppuja enda asi. Vahel nimetatakse seda isegi pahade valikute tegijate vabaduseks, kuigi pahad valikud ei pruugi tegelikkuses olla vabatahtlikud, eriti kui tegu on lastega. Nimelt alustab üle poole prostituutidest juba alaealisena.
Kas prostitutsiooni olemasolu on märk üliliberaalsest ühiskonnast või hoopis tõend oskamatusest tulla toime sotsiaalsete probleemidega ja suutmatusest aidata mahajääjaid? Teema on ebamugav riigile eeskätt seepärast, et vaid keelustavate ja karistavate meetmetega prostitutsiooni ei kaota, samuti on selle piiramine ja vähendamine keeruline ja ebamugav. Samal ajal võib probleemi tähelepanuta jätmine ja hoidmine väljaspool igapäevast infovälja meile kalliks maksma minna.
Inimkaubanduse ohvreid ei saa arvata väljapoole “edukaid“ üksnes seetõttu, et nende sotsiaalne ettevalmistatus on tagasihoidlik või pea olematu.
Selge siht
Pärast tugevat välismaist survet ja parlamendis peetud tuliseid arutelusid võttis riigikogu tänavu märtsis vastu inimkaubandusega võitlemiseks vajalikud karistusseadustiku sätted.
Põhiline vaidlus käis ohvri haavatavuse mõiste sisustamise ja prostitutsiooniga tegelevate isikute tahtevabaduse üle.
Inimkaubanduseks saab nüüd nimetada tegevust, millega kaasneb ohvri mõjutamine kas otsese füüsilise vägivallaga või pettuse läbi, kasutades kannatanu abitut seisundit, sealhulgas arengupeetust või seda, kui sundija kasutab ära oma perekondlikku ülemvõimu ohvri suhtes või tema haavatavat seisundit.
Viimasena mainituks loetakse olukorda, kus noortel naistel ei ole peale halva valiku muid võimalusi enda või pere elatamiseks. Elu sunnib vahel survele alluma ja oma inimväärikust müüma.
Praeguse seadusandja ja endise praktikuna julgen väita, et see oli alles esimene samm. Järgmisena on oluline anda kõigile selge ja arusaadav sõnum, kuidas me suhtume prostitutsioonisse, eriti selle alaealistega seotud vormidesse.
Juuni algul jõudsid riigikogu suurde saali sotsiaaldemokraatide algatatud karistusseadustiku parandused, mis muudavad alaealiselt seksi ostmise kuriteoks.
Eelnõu eesmärk on vähendada otsustavalt prostitutsioonile ahvatletud noorte inimeste arvu. 2006. aasta uuringu kohaselt alustab vähemalt 50 protsenti prostitutsioonile kaasatud naistest seksiteenuse pakkumist alaealisena. Alla 18aastaselt seksi ostmise kriminaliseerimine kannab selgesti ennetavat iseloomu, sest hirm karistuse ja avaliku hukkamõistu ees pärsib kindlasti kuritegelikku ostusoovi.
Karistusena näeme ette rahatrahvi või kuni kolmeaastase vanglakaristuse. Kuni viieaastane vanglakaristus võib oodata isikut, kes ostab seksiteenust alaealiselt, kes on sunnitud prostitutsiooniga tegelema inimkaubanduse ohvrina.
Me ei tohi leppida olukorraga, kus tõhustatakse vaid võitlust nende kuriteoliikidega, mis ohustavad meie majandust ehk siis korruptsiooni, maksukuritegude ja küberrünnetega. Samal ajal keskaegse orjakauplemise ilmingu – prostitutsiooni heidutamisega tegeleb käputäis politseinikke ja sedagi vaid ühes politseiprefektuuris Tallinnas.