Pärnumaa teedel astub Läti piiri poole habras seljakotiga neiu. Kunstnik Kimberley Biancal on käsil projekt, mille raames ta läheb jalgsi Tallinnast Polymeri kultuuritehasest Riiga Totaldobže kunstikeskusse.
Austraalia kunstnik rändab jala Tallinnast Riiga
17. juuni 2012, 11:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Polymer ja Totaldobže on kunstikeskused, kus austraallanna eelmisel aastal residentuuris oli. Oma 315 kilomeetri pikkuse retkega soovib ta juhtida tähelepanu omaalgatuslike kunstiprojektide ühiskondlikule positsiooni(tuse)le ja (mitte)rahastamisele.
Mõni päev tagasi jõudis Bianca Pärnusse, ööbis siinse kunstnike maja külaliskorteris ja tutvustas huvilistele oma rännaku mõtet.
Eestis loomepuhkusel
Bianca on oma sõnutsi reisinud sünnist peale. Viimastel aastatel on ta elanud Austraalias, kuid elu on teda viinud Maltale, Belgiasse, Lõuna-Aafrikasse, Phuketisse, San Franciscosse ja veel paljudesse maailma nurkadesse.
Eesti vastu tekkis Biancal huvi 2010. aastal, kui Tallinna Polymeri kultuuritehase esindajad osalesid Austraalias Brisbane’i kunsti- ja teatrifestivalil ning pidasid kohalikes kunstikoolides loenguid.
“Mind vaimustas nende esitlus, läksin pärast Sandra Jõgeva ja Erik Alaloogaga rääkima, kuna tahtsin kultuuritehasest rohkem teada saada,” meenutas Bianca.
Polymeri kultuuritehases on residentkunstnike majutamiseks-töötamiseks kaks ruumi, külalised osalevad Polymeris tegutseva kunstiruumi Art Container korraldatavatel üritustel-näitustel.
Nii jõudis Bianca 2011. aastal Polymeri ja veetis seal intensiivselt töötades kolm kuud. Bianca töötab multimeediaga (ingl k Intermedia Artist), pildistab, teeb visuaalset ja digitaalset kunsti (Sound and Digital Media), luuletab ja eelmise suve töö tulemus oli kõike seda sünteesiv audiovisuaalne esitlusüritus.
“Eestis elamine oli mulle nagu loomingulise energia plahvatus,” nimetas kunstnik mullusuvist kogemust eriliseks. “Minu loomingut võeti hästi vastu, leidsin toredaid sõpru. Tunnen end Eestis, Soomes ja Balti riikides koduselt, siin võiksin isegi pikemalt elada, kui end maailmast “kadununa” leian.”
Vahel igatseb noor maailmarändur Austraalia järele, aga samamoodi ihkab ta tagasi San Franciscosse, Eestisse ja peaaegu igasse paika, kus kunagi käinud on. Talve veetis Bianca San Franciscos ja Belgias, praegu elab-töötab taas Polymeris kuni oktoobrini.
Inimene kui süsteem
Austraalias elades ja mujal maailmas rännates on Biancal tekkinud suur sümpaatia sõltumatute, loomeinimeste entusiasmist sündinud, tihtilugu nulleelarve ja riikliku toetuseta tegutsevate kunstikeskuste vastu.
“Tahaksin oma projektiga näidata, et sellised keskused väärivad austust, seal toimub väga aktiivne loometegevus ja kunstnikud töötavad seal suure kirega,” avaldas Bianca. Ta võrdles rännakut kunstiprojekti ettevalmistusega: tekib idee, tuleb leida selle teostamiseks vahendid, hakata tööle ja ületada mitmesuguseid takistusi.
Kunstnik kannab endaga reisil kaasas päevikut, köidetud nõukaaegsete õpikukaante vahele, millel ilutseb saladuslik pealkiri “Biomehaaniline optimaalne süsteem”. Bianca leidis, et tinglikult on temagi biomehaaniline süsteem, ja nimetas oma projekti “Optimum Biomechanical Systemiks”. Päevikusse kirjutab ta muljeid, luuletusi ja teel kohatud inimeste andmeid.
Bianca teab Kristjan Jaak Petersoni, kes samuti kirjutas luuletusi ja jala Riiga läks. “Ta oli sel ajal minuvanune, kahjuks suri noorelt,” rääkis Bianca elevusega. “Tahaksin tema luuletusi inglise keeles lugeda.”
Seiklus metsade vahel
Tallinna–Riia rännakut võtab neiu üsna vabalt: mõne ööbimise ja vahepeatuse planeerib, aga üldiselt läheb, kuhu jalad viivad ja kaart näitab.
“Austraalias sellist spontaansust endale lubada ei saaks, tuleks kõik hoolikalt läbi mõelda, sest vahemaad asustatud punktide vahel on väga suured ja mobiililevi kõikjal pole, võib jääda metsatulekahjude vangi, kohtuda mürkmadudega,” pidas reisisell Eestis matkamist võrdlemisi ohutuks.
Nii on Bianca maganud kämpingutes ja autodes, sattunud vabaõhufestivalile, imetlenud ja pildistanud loodusmaastikke, vanu maju, aitasid ja saunu, raudteel mängivaid lapsi. Iseäranis võlusid teda Rapla kandi vaated, mis meenutavat veidi Austraaliat.
Põnevaima, ühtlasi ekstreemseima öömaja leidis Bianca Lavassaare raudteemuuseumis vanas rongivagunis.
Teekond Lavassaarest Pärnusse kujunes reisi raskeimaks päevaks: ladistas sadada, rändur eksis vihmast üleujutatud maastikel ära, vantsis tunde mahajäetud radu pidi, kohtamata ainsatki inimest, ega teadnud lõpuks, kas minna edasi või tagasi.
Järgmistel päevadel on õnneks paistnud päike ja Bianca saanud puhata sääskede söödud ja valutavate pahkluudega jalgu.
Kui kõik läheb plaanipäraselt, jõuab Bianca teisipäeval Riiga, sõidab sealt Leetu ja hiljem tagasi Tallinna stuudiosse töötama-puhkama. Reisi saab jälgida www.facebook.com/obswalk ning lõpuks peaks sellest valmima muusika, fotode ja luuletustega pikitud etendus-esitlus.