Muuseumis näeb Vabadussõjas kasutatud pommipildujat

Eno-Gerrit Link
, veebitoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu muuseumis näeb Vabadussõjas kasutatud pommipildujat.
Pärnu muuseumis näeb Vabadussõjas kasutatud pommipildujat. Foto: Pärnu muuseum

Laupäeval, 23. juunil näidatakse Pärnu muuseumis Võidupüha puhul Vabadussõjas kasutatud pommipildujat FR 38K.

Pärast Võidupüha paraadi, ning tutvumist Eesti kaitseväe ning Kaitseliidu kaasaegse lahingtehnikaga, on kõigil huvilistel võimalik sisse astuda Pärnu muuseumisse, kus fuajees on selleks päevaks vaatamiseks üles seatud Vabadussõjas kasutusel olnud pommipilduja FR 38 K.

Esimeses maailmasõja  võeti laialdaselt kasutusele kaevikusõjas väga efektiivne relv – miini- ehk pommipilduja. See võimaldas tulistada järsu nurga all otse vastase kaevikusse.

Vene armees oli esimesed pommipildujad valmistatud juba Port Arturi kaitsjate poolt 1904. aastal ja neid hakati tootma mitmes versioonis. Nn Gobjato süsteemi pommipildujaid hakkasid valmistama ka prantslased ja 1915. a alguses telliti neilt paarkümmend 58-mm pommipildujat Dumézil No 2. Kindral Dumézili poolt sel ajal välja töötatud mudelit, mis sai Prantsuse armee põhiliseks keskmise suurusega pommipildujaks, kopeerisid Vene, Itaalia ja Ameerika Ühendriikide relvatehased.

Kapten K. A. Lihonini poolt täiustatud vene mudel erines veidi prantsuse eeskujust ja sai nimeks pommipilduja FR (Farnko-Russkij).

Nevski ja Ižora tehastes valmistati neid 1915–1918 üle 3400. Kõige kergem oli kahest männiprussist valmistatud alusega Ižora tehase pommipilduja, mille kaal oli 192 kg, metallalustel relvatüübid Nevski tehasest kaalusid 247  või 271 kg. Ilma laskeasendis äravõetavate ratasteta kaalus Ižora tehase FR 142 kg ja oli esi- ja tagaosas paiknevatest tõstesangadest liigutatav paari mehega.

Pommipildujatel FR sai kasutada kolme tüüpi laskemoona, sest torusse pidi mahtuma vaid tiivulise pommi sabaosa. Kõige raskem oli 1016 mm pikkune, 200 mm kereläbimõõdu ja 610 mm tiibadelaiusega raudpomm, mis kaalus 36 kg (lõhkeainet 16,4 kg).

1916. aastast lisandusid poole väiksema lõhkelaenguga (8,2 kg) raudpomm raskusega 23,4 kg ja mõõtudega vastavalt 635, 175 ja 360 mm; samuti 28 kg kaalunud malmpomm pikkusega 795 ja kere läbimõõduga 180 mm. Viimane lendas 130-grammise heitelaenguga 350 meetri kaugusele.

Eesti Vabadussõjas olid need relvad endiselt kasutusel, juba esimestel Kaitseliidu malevatel olid lisaks kuulipilduritele ka pommipildujate komandod. 1919. aastal pidi Rahvaväe jalaväepolgul olema 6 pommipildujat (lisaks 4 miinipidujat ja 2 granaadipildujat), näiteks Pärnumaalt formeeritud 9. jalaväepolgu käsutuses oli ühel hetkel 7 pommipildujat.

Nii on seegi pommipilduja Pärnusse jäänud kas siia tagasi tulnud 6. või 9. jalaväepolgu relvastusest ja suure tõenäosusega käinud ka lõunarinde suuroperatsioonil, Landeswehri sõjas, kus Pärnu polgud olulist osa täitsid. Pommipildujad olid positsioonisõja relvad ja Landeswehri sõjas liiguti enamuse ajast vaenlase järel nii kiiresti, et kaevikuid kaevata ei jõutudki. Seevastu hilisem sõda Narva rindel, kus 9. polk sõja lõpuni tegutses, võimaldas pommipildujate pesi pikaks ajaks sisse seada.

Laupäeval, 23. mail on Pärnu muuseum avatud kell 13-18.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles