Rahvusooperis Estonia lavale toodud Giuseppe Verdi ooper “Maskiball” on tulvil armastust, kirge, armukadedust, intriige, nõidust ja müstikat. Tegu on lummavaima teosega Verdi 28 ooperist.
Maskid, tunded ja muusika rahvusooper Estonia laval
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale ilusa muusika, haarava, elulise ning seetõttu isegi pisut uskumatu süþee ja ooperile nii omase üleva traagika peidab see teos eneses puhtinimlikku armastuskolmnurka ning lihtsat elufilosoofiat. Sedasama filosoofiat, mis on selge nii talupojale kui aristokraadile ja milles sageli elu enese algtõed peituvad.
Verdi 23. ooper “Maskiball” valmis 1859. aastal ja esietendus 17. veebruaril 1859 Apollo teatris Roomas. Ooperi aluseks on Antonio Somma Eugène Scribe’i näidendi “Gustav III ehk maskiball” põhjal valminud libreto.
Konservatiivsus ja ühtsus
Estonia teatris on tegu “Maskiballi” neljanda produktsiooniga. Varem on see ooper välja toodud aastatel 1928, 1961, 1985. Viimase neist lavastas Eesti üks legendaarsemaid tenoreid Hendrik Krumm.
Lavastaja Arne Mikule on “Maskiball” juba kümnes Verdi lavastus, üldse on Mikk lavale seadnud üle 60 ooperi ja seda Estonia kõrval paljudes maailma teatrites. Tema käekiri on klassikaliselt konservatiivne ja Eesti ooperis alati äratuntav. Teatrikülastajale on Miku töödega seonduv tuttav, arusaadav ja harjumuspärane, see garanteerib tervikliku elamuse ooperist konservatiivsuse mõttes parima külje pealt.
“Maskiball” on solistide ooper, just neil on kanda lõviosa draamast ja muusikalisest intriigist.
Kuigi ei tohiks, tekivad tahtmatult võrdlusmomendid nii 1985. aastal lavale seatud “Maskiballi” kui selle ooperi ettekannetega muudes maailma ooperimajades. Sellest aspektist jätkub Estonial arenguruumi. Kuid nõnda vaadatuna oleks raske ooperielamust saada, mistõttu iga etendust tuleb jälgida konkreetsele kohale ja ajale vastavalt.
Elamuse etendus andis ning kohati kvaliteetse. Aile Asszonyi (Amelia) sopran on ilusa tämbriga. Seda oli eriti tunda III vaatuse kolmandas pildis ballisaali stseenis. Jõuliselt ja täisvereliselt esitas Asszonyi samuti Amelia aaria “Morrò, ma prima in grazia”. Selles aarias pääses mõjule tema soprani terviklikkus.
Kuninga partii on raske ja selles leidub tenorile karisid, mille otsa isegi maailma tipplauljad komistavad. Partii on dramaatiline ja ekspressiivne, nõudes solistilt head vastupidavust ning füüsilist jõudu. Mart Madiste (Kuningas), kelle puhul tahaks meenutada Turridut 2006. aastal lavale jõudnud Pietro Mascagni ooperist “Talupoja au”, on teinud märkimisväärse arengu.
Naiselik nõid ja erootiline tants
Kuninga ja Amelia suurt armastust segab Amelia abikaasa ja kuninga Peaminister, kelle rollis astus üles bariton Aare Saal. Tema puhul jäi kõlama partii ühtlane esitus ning igati õnnestunud ariooso “Alla vita che t’arride” ooperi I vaatusest. Nagu “sõprade” puhul tavaline, kui naised ja tunded mängu tulevad, ei suuda Peaminister oma armukadedusele vastu seista ning ooperi lõpus on just tema see, kes Kuninga noahoobiga surmab. Ajad ja kombed pole sajandite vältel muutunud. Ei ooperis ega elus.
“Maskiballis” on veel üks oluline tegelaskuju, kelle muusikalisse partiisse on Verdi kätkenud erilise psühholoogilise sügavuse. See on nõid Ulrica, kes traagilisi sündmusi ennustab ja kõikidele tegelastele, kes tema öeldut pelga naljana võtavad, peagi saabuvat häda kuulutab. Riina Airenne Ulrica on pehme ning naiselik nõid, kes jätab pigem positiivse kui negatiivse mulje. Ent ega Ulrica peagi paha olema, lihtsalt maailma ooperipraktikas kujutatakse teda sageli mastaapse musta maagina. Airenne Ulrica on inimlik, isegi kaastundlik, kohati hoovab temast soojust ja mõistmist.
Ilusa tämbriga, ühtlaselt vabalt ja puhta intonatsiooniga esines Silvano osas Taavi Tampu, kellel kindlasti on kõik eeldused niisama hästi Peaministri rollis üles astuda. Tampu on hea näide, kuidas kõrvalosa meeldejäävaks laulda-mängida. Paaþi rollis esines Angelika Mikk.
Tantsusolistide Ingrid Gildeni, Aleksandr Kanapljovi ja Jegor Zdori number III vaatuses mõjus erootiliselt sensuaalsena, lisades ooperile vürtsi ning tekitades tõelise maskiballi tunde.
Lootusega tulevikku
Parimaks selle etenduse puhul kujunes aga Arvo Volmeri juhitud Estonia ooperiorkester. Hulgaliselt oli kuulda nüansse, mõtestatud musitseerimist.
Oli tunda ja näha, et Volmer elas solistidele kaasa ning arvestas nendega. Orkester kindlustas etenduse õnnestumise ja lõi kõnealusel õhtul vundamendi, millele on võimalik paljugi ehitada.
Ja kuigi Verdi “Maskiball” nagu enamik ooperitest lõppes kurvalt, ei tekitanud see hinges masendust, pigem mõtisklusi Eesti ooperilaulukooli olevikust selle mineviku kaudu.