Kas see kaval säde silmis ja muhe naeratus suul tähendas, et tasus 102seks elada? Et ikka on veel üllatusi?

Oma tööjõulise aja elas ja töötas Olga Narvas, olles Kreenholmi manufaktuuris raamatupidaja. Pärnusse kolis ta pensionärina ja elab Mai rajoonis. Räägib head eesti keelt, ehkki vene keel olevat parem.

Kui Olga hooldaja Niinaga sai kokku lepitud, et tuleme piltnikuga kella 10ks, ehmus too: „Oi, äkki pool 11, ei tahaks teda nii vara üles ajada.” Nii oligi esimene asi Niinalt küsida, kuidas ärkamine läks.

Krapsas püsti nagu sõdur

“Niipea, kui käe talle tasakesi õlale panin, hüppas püsti. Ta on alati selline: krapsab püsti nagu sõdur,” naeris Niina ja läks Olga tuppa, et päevakangelane kohvilauda tuua. Kas proua Olga tuuakse ratastoolis, tuleb ta tugiraami abil või hooldajale toetudes?

Imestus naelutas paigale: Olga, sale kui 17aastane, astus oma toast köögi poole kergel sammul ja abita. Sealsamas sai temast ka foto tehtud, koos juubelililledega.

Leidsime fotograafiga: nii kabedat üle 100 aasta vanust pole me veel näinud. Niina lisas: „Seda öeldi meile ka Tammiste hooldekodus, hiljem haiglaski – Olga põdes pärast hooldekodu kopsupõletikku. Ta teeb kõike ise: peseb end, teeb voodi üles, läheb ise sööma. Ta tahaks isegi mõnd sööki valmistada, eriti kipub nõusid pesema, aga me ei taha eriti lasta, sest nägemine pole tal kõige parem, äkki teeb endale viga. Ta loeb ajalehti ja raamatuid luubiga. Kuulmisega on nii, et tuleb kõvasti rääkida.”

Niina näitab seenioridele mõeldud mobiiltelefoni, mille Olga sai kingiks ja mida vanaproua käsitseda oskab. Muide, seekordne sünnipäevapidu peeti Supelsakste kohvikus. Tavaks ongi olnud alati kodunt välja minna.

Meenutatakse üht arstilkäiku. Niina pöördub vene keeles: „Olga Aleksandrovna, tõ pomniš …” Juubilaril on tsaariaegne kasvatus ja Niina kõnetab Olgat alati vaid nii. Austusest.

Jutt käib sellest, kuidas arst uuris, millal viimati kardiogramm tehti, ja Olga vastas, et pole kunagi tehtudki. Ta oli siis 99 aastat vana. 100-le liginedes hakkasid jalad tunda andma ja koos Niinaga kinnitab Olga: „Koduõde Irina Golub on imet teinud: paistes ja punetavad jalad on minevik.” Perearst kirjutas südant hoidvaid rohtusid. Neist võtab Olga vaid pool tabletti korraga. „Arst ütles: kui hakkate neid võtma, hakkate uuesti elama,” naerab 102ne südamest.

Toodi hooldekodust ära

30 aastat elas Olga oma õe Tamaraga, kes peaks pärnulastelegi veel mäletada olema: Tamara Libert oli 18 aastat linna sotsiaalosakonna juhataja. Kui Tamara abikaasa suri, kolisid õed kokku. Olga jutustab, kuidas ühel hommikul pärast kohvijoomist Tamara väsimust kurtis ja tugitooli puhkama läks. „No puhka siis, kui nii sul parem on,” öelnud Olga. Kui mõne aja pärast hooldusõde tuli, avastas too, et Tamara on surnud. Lahkus 94aastasena sellessamas korteris, jättes Olga üksi.

Tamaral oli kaks last ja viimast, poeg Volodjat, aitas Olga kasvatada, kuna Tamara abikaasa saadeti Siberisse, kus ta oli kümme aastat. Kui Narva kodu maha põles, koliti Rakverre. Olga aitas õde, hoolitses eaka ema eest, töötades ise TREVis. Kui Tamara Pärnusse kolis, jäi Olga veel Rakverre: tal oli põetada sõjas haavata saanud vanem vend. Volodja oli see, kes otsustas Olgagi Pärnusse tuua, kus ta ise töötas TREVis.

„Ma ei jäta sind sinna üksinda ema ja vennaga,” ütles ta. Nüüd on Volodjagi surnud. Muide, Volodja oli Niina õe abikaasa. „Kõik on surnud,“ lausub Olga. Endale ta peret ei loonud, ehkki pärines suurest perest, kus oli viis venda ja kaks õde. „Ei leidnud elu armastust,“ ütleb naine lihtsalt.

Juubelisünnipäeval kogunes Olga ümber 12 sugulast: õe Tamara laste lapsed ja omakorda nende lapsed. Kõik kutsuvad teda vanaemaks. Kõik hindavad kõrgelt seda, et kogu oma elu on ta teisi aidanud. Õe Tamaraga oli Olgal hobiks käsitöö. Uhkusega räägib eakas daam, et nende enne 1940. aastat Narva tikkimistöökojas tikitud laudlinu läkitati tellimustööna Rootsi kuningalossigi.

Miks Olga hooldekodust koju toodi? Olnuks ju lihtsam, kui … Pealegi kippus tal tervis pärast õe surma streikima. Niina raputab pead: „Ei-ei! Meil hakkas kahju. Koos Tamara lapselapse Juliaga otsustasime selle ära, kuna ta on nii armas inimene. Ma olin nõus hooldama. Olga suhtleb meelsamini vene keeles, armastab privaatsust. Ta on ses suhtes haruldane, et leiab igas asjas positiivset. Leidis seda hooldekoduski. Aga taas oma kodus, vast remonditud korteris olles tõdes ta: „Mida lähemale surmale, seda ilusam elu.“

Pika ea saladus? Seda ei saa ju küsimata jätta. Olga ise arvab: „Töö ja veel kord töö. Hea kodune kasvatus, tegin kõike koos ema Ksenijaga, kes oskas peale vene keele saksa ja eesti keelt. Olen usklik, nagu oli kogu mu pere. Usk on mind palju aidanud. Keskendun heale. Sellepärast ma ei tahagi teile rääkida, mis mul elus halba on olnud. Ehkki seda on olnud, nagu näiteks sõja ajal vastu tahtmist Saksamaale viimine.“

Olga käed, pisut soonilised ja saledad, liiguvad koos jutuga kord kohvilaua linal, tõusevad siis suu juurde ja laskuvad taas lauale. Nagu noorel naisel. Ja see naeratus! Korraga suul ja silmis.

„Ühel ööl kuuleme mehega, et ta naerab unes. Mõtlesime, mis see küll olla võis, mis nii südamest naerma ajas. Ta naerab üldse väga tihti. Ma poleks iial uskunud, et mõni nii vana inimene suudaks kedagi muuta. Olga puhul tunnen: olen oma mõtteviisi korrastama hakanud. Varem halisesin rohkem. Ja mis mulle samuti rõõmu teeb: lähen tööle ja Olga jääb mu abikaasa silma alla. Nad klapivad omavahel,“ räägib Niina.

Pika ea ja erksa vaimu ühe saladuse arvame leidvat veel hüvasti jättes: uni! Olgal on suurepärane uni.