Peaminister Andrus Ansip esitles hiljuti lastetoetuste reformi plaani, mille eesmärk on toetada senisest palju suurema summaga neid lapsi ja peresid, kes toetust kõige rohkem vajavad. Alljärgnevalt kirjeldan reformiplaani detaile ja kutsun üles arutelule, kuidas ühiselt toetusi suuremaks teha.
Kui praegu on esimese ja teise lapse toetus Eestis 19 eurot ja alates kolmandast lapsest 57 eurot, siis Reformierakonna üldkogul avalikustatud plaani järgi saaksid enim toetamist vajavate perede lapsed vastavalt 40 (1. ja 2.) või 115 eurot (alates pere 3. lapsest). Selleks tõusuks kelleltki teiselt toetust vähemaks või ära ei võeta.
Uued, vajaduspõhised toetusmäärad oleksid kõrgeimad Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hulgas.
Põhjusi, miks keskenduda abivajajatele ja tõsta summat jõuliselt, on mitu: esiteks soovime vähendada vaesusriskis elavate laste arvu ja seetõttu maksame tulevikus suuremat toetust suhtelise vaesuspiiri järgi. Suhtelise vaesuse rehkendamise valem on üksjagu keeruline.
Lihtsalt öeldes on suhteline vaesus kokkuleppeline ja ajas muutuv piir, mis vastab umbes viiendikule kõige vähem kindlustatud peredest. Kui ühiskond muutub jõukamaks, tõuseb vastavalt suhtelise vaesuse piirgi.
Praegu on see piir kolmeliikmelisel (ühe lapsega) perel umbes 600 eurot kuus – alla selle teeniv pere saaks tulevikus juba suuremat lastetoetust.
Suurem toetus tähendaks abivajavatele peredele senisest sadu eurosid aastas rohkem, näiteks kolmelapselise pere puhul ligi 1200 eurot.
Teiseks tahame väärtustada kolmanda lapse sündi. Ei ole juhuslik, et kolmandal lapsel on kolm korda suurem toetus: siiani 57 ja tulevikus 115 eurot. Kui igas Eesti peres kasvaks kolmas laps, ei peaks me muretsema oma rahvaarvu kahenemise pärast.
Paraku on reaalsus teistsugune.
Kolmandaks soovime riigi – alati piiratud – vahendeid võimalikult sihipäraselt kasutada. Kui valik on kas tõsta kõigil toetust nelja–viie euro võrra või abivajavatel peredel 21 euro võrra, on selge, et 21 eurot läheb sinna, kus seda rohkem vajatakse.
Ülejäänutel toetuse suurus ei muutuks: plaani kelleltki toetust ära võtta ei ole. Loomulikult tahaks iga poliitik olla lahkuse võrdkuju ning lubada rohkem ja kõigile, aga aus ja vastutustundlik on hoida lubadused võimalustega kooskõlas.
Ja lõpuks – mis seal salata – absoluutselt kõigile palju suurema toetuse maksmine ei ole maksumaksja rahakotile jõukohane ja perede maksukoormuse tõstmine selleks, et osa maksutõusust toetusena tagasi kanda (sotside ettepanek), ei ole samuti kuigi loogiline. Tuleb ju toetusteks makstav eelarveraha lõviosas inimeste enda maksudest.