Kinonäitus viib filmihuvilised ajas rändama

Veerand sajandit Tallinnfilmi stuudios helimees Jaak Ellingu tegemisi kõrvat näinud aara kuulub Eesti kinoajaloo ülevaateekspositsiooni niisama õiglaselt kui meie elavate filmiklassikute Mark Soosaare, Andres Söödi ja Rein Marani kaamerad.

Lasknud tiivulisel tervitustega ühele poole saada, teatab näituse koostaja Elling lahkelt, et kõike, mis silma hakkab, tohib katsuda ja kätte võtta, ja kui on soovi, siis töölegi panna.

Foto- ja filmikaamerad, projektorid, prožektorid, magnetofonid, diktofonid ja paljud muud kinematograafiaseadmed, millest vanimad tublisti üle 90aastased ehk raugaeas, on pea kõik täiesti töökorras ja valmis oma funktsioone demonstreerima.

Põnevust aparaatidega tutvumisel jagub näitusel mitmeti. Esiteks muidugi esemete minevik ja teiseks lood sellest, mil moel nad Tõstamaa mõisa näitusele jõudnud on.

Ehk nagu kuraator märgib: “pole siin midagi, et kaks harki ja regi nurgas koduloomuuseum”, tuleb aga söakalt pärida ja valjuhäälselt muljeid vahetada, tehnikaviguritega dialoogi astuda.

“Näituse mõte pole ju niisama asju püsti seada, vaid panna nad kõnelema,” selgitab Elling. “Siin näitusel ärkab kõik uuele elule, tehnikaasjad on omas keskkonnas ja eks ole oma edevuses meelitatud ka, et neid vaadatakse.”

Legendide töövahendid

Lõviosa ehk tubli 98 protsenti kinoseadmetest pärineb Ellingu kogust. Ehkki omanik tõrjub end kollektsionääriks kutsumast, märkides tagasihoidlikult, et asjad üksnes tulevad vaikselt ta juurde, on siililegi selge, et ilma sügava kinokiindumuseta poleks meil praegu seda lugu, mis minevikku meenutada aitaks.

Kronoloogilisse spaleeri polnud giidiks kehastunud helirežissööril kavas eksponaate seada. Nii vahetubki eakas ese nooremaga ja vastupidi.

Tõsi, kõik ei pruugi ju tolmunud mälestusi ärkvele raputada, küll aga tuletada meelde, millise imetabase leidlikkusega mõnekümne aasta eest tehnikadefitsiiti trotsiti.

Vaadakem või tundmatu nupumehe kohvrisse ehitatud magnetofoni!

Nüüdisaegsetel on raske uskuda, et aegu tagasi polnud midagi saada ja keegi ettevõtlik „Eesti Edison“ võttis kätte ja meisterdas sisuliselt eimillestki magnetofoni.

”Aga vaat, see on üks imeasi,” sõnab Elling riiulilt väikest agregaati pihku haarates. “1930ndatest pärit „vargapesa“, mis kuulus mu emale. Täiesti müstiline vigur: kui filmivõtetel juhtus, et kusagilt polnud voolu saada, sai selle vidina abil voolu võetud laelambipesast.”

Eesti filmoloogia möödanikku pajatavate esemete rivis troonib uhkelt Pärnumaa filmimehe Mark Soosaare kaamera, mille kohale riputatud mustvalgel fotol kaamera omanik filmi teeb.

Soosaarega on pildile jäänud ametivend Andres Sööt, kellega koos laias ilmas, sealhulgas isegi Antarktikas rännanud kaamera samuti näitusel uudistada.

Igaühel oma lugu

Rein Marani neli kaamerat, statiivid ja militaarlaigulises kuues makk metsas heli salvestamiseks on vaid käputäis loodusfilmimehe varamust, mis näitusele üles seatud. Vastasel juhul poleks vististi muud siia mahtunudki.

Üks suur masinakolakas näitusesaali nurgas ehk “monstrum”, nagu giid seda nimetab, on filmfonograaf, lihtsustatult magnetofon. Soosaarele kuulunud pirakas tegelinski näib kui ajast, mil kompuutrid täitsid toa, kuid tegelikult on 16millimeetrist magnetlinti jooksutav masin täiesti kasutuskõlblik. Viimati vuras kaheksa aasta eest ega ole välistatud, et säärane riistapuu uuesti kasutusele tuleb.

Masinapargi vahel terendab seinal mängufilmi “Ideaalmaastik” maakaart, mille najale ehitati suurem osa linateose dramaturgiast.

Näituseruumi südamikku on sõõri reastatud plejaad projektoreid, mis säristavad ekraanidele filme näidata.

Ühe neist, 1960ndate projektori soetas Elling kunagi Soomest komisjonipoest. Taris pööraselt raske masina kondiaurul Helsingi sadamasse, sest taksosõiduks raha ei jagunud. Kaasmaalased panid imeks ja tähendasid, et “inimene, sa vead tinarasket rämpsu, teised toovad Soomest nailonsukkpükse”.

Põhjanaabritelt pärit projektoreid on ekspositsioonis teisigi. Nimelt oli soomlastel vahepeal “kena komme” kodumaal utiliseerimise asemel tehnikaseadmeid Eestisse sokutada.

See kõige armsam

Varasemast ajast on vahva uurimismaterjal sakslaste filmiarsenal.

Ellingu raadioinsenerist ja “kinohullust” isa käis näiteks Wehrmachti projektoriga Teise ilmasõja järel Padise rahvale filme näitamas.

Sõja lõpus leidus Eestis 1930-ndatel valmistatud kinoaparaate võrdlemisi palju. Fritsud korraldasid nendega sõduritele sõjategevuse vaheaegadel tujutõstvaid kinoõhtuid.

Projektori kaasaegsena näeb Tõstamaal Wehrmachti rindekaamerat, mis lahingus kahuri peale kinnitatult tulistamist jäädvustas.

Nagu suur ja väike Peeter seisavad kõrvuti 1920ndatest pärinevad käsitsi tehtud, vineerist kõlatoruga grammofon, mis tuletab meelde filmi “Kevade”, ja tilluke taskugrammofon. Hüüavad mõlemad, suurem veli valjemini, pisem tasemini.

Omaette uunikumiks võib lugeda melomaanist filmi- ja fotomehe Peeter Toominga plaadimängijat-magnetofoni, mis on “kaks ühes” kaadervärk.

Uhkusega demonstreerib kinomaailma teejuht oma viimast tööriista – sünkroonmagnetofoni Nagra 4.2. Muidugi ei saanud ta helirežissööri tööst tagasi tõmbudes teisiti, kui pidi armsaks saanud masina Eesti Televisiooni omaaegselt Moskva operaatorilt Vladimir Bogatkinilt ära ostma. Ehkki magnetofoni väärtus võrdus tollal kahe Volga hinnaga, polnud Ellingul südant seadet, millest lihtsurelik võis vaid und näha, prii kingina vastu võtta.

Lääs kohtub idaga

Nõukogude ajal helimeeste seas kõige hinnatumat magnetofoni Nagra oli liiduvabariikide peale kokku kõigest kümmekond, neist omakorda kaks kolmandikku oli muretsetud Eestisse.

“Šveitsi juutide tehtud ülikvaliteetne asi,” kiidab Elling ekskolleegi patsutades. “Selle kuju on püsinud muutumatuna 40 aastat. Ääretult töökindel: võib visata Antarktikas lennukist alla ja hakata sellega kohe tööle.”

Importversiooni kõrval istub Nõukogude Liidus valmistatud koopia, mis töötas siis, kui vaja polnud. Äpardumisi juhtus masina nõdra töövõime tõttu palju, vahel see aga üllatas.

Näiteks kui Elling oli Peeter Volkonskiga omal ajal Usbekistanis Samarkandi turul reklaamfilmi tegemas, tõrkus magnetofon nagu ikka elu sisse võtmast. “Ütlesin režissöörile, et teen ühe katse veel ja kui käima ei lähe, viskan sillalt alla. Tallinnasse tagasi ma seda ei tassi. Siis läks Vene Nagra ootamatult käima ja ütlesin, et “ruttu filmima, 15 minutit on aega, sest nii kaua jookseb lint. Kõik duublid filmime kohe ära, ma ei saa magnetofoni seisma panna, äkki ei lähe pärast käima”,” meenutab Elling.

Tehnika imetlemise kõrval saab näitusel oma silmaga kaeda, kuidas käib filmilindi lõikamine ja kokkuliimimine, infokioskist aga lühikokkuvõtet kaheksast mängufilmist, mis kunagi Tõstamaa eri paikades üles võetud.

Kino möödanikuga seotud eksponaate vaadates ei hakka igav suurel ega väikesel, kinnitab giid. Jah, esiotsa näib, et lapsele on kineetilise liikumise ehk selle, kuidas filmilindil objekti liikumine muutub, selgitamine ilmatu keeruline.

Kui aga põnnidele jupp filmilinti kätte anda ja õpetada jälgima, mil moel inimese nägu lindi alguses ja lõpuotsas erineb, siis heureka! on filminduse tuum neile täiesti arusaadav.