Varemkuulmata lugusid rohkem kui leheruumi

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindluslinna ajal lahutas ründajaid väravast kaks vallikraavi, muldkindlustus ravellin, kaks tõstetavat silda ning püssi- ja kahurituli.
Kindluslinna ajal lahutas ründajaid väravast kaks vallikraavi, muldkindlustus ravellin, kaks tõstetavat silda ning püssi- ja kahurituli. Foto: Urmas Luik

Kunstiajaloolane ja muinsuskaitse spetsialist Eduard Rajari on üks neist Pärnu arhitektuuri ja ajaloo uurijaist, kellega koos linnas liikudes tuleb alatihti seisatada, kui selleks aega on, sest nagu muinasjutuvestja võlub ta pea igalt tänavanurgalt välja varem kuulmata loo, milles oma õpetlik ivagi.

Aga nagu headel jutuvestjatel tavaks, pole loo lõpp alati õnneliku alatooniga.

Seekord saime Rajariga kokku Tallinna värava juures, et jalutada mööda Kuninga tänavat Victoria hotellini. Lühike teelõik. Aga jutuhoogu sattunud Rajariga kulus meil selle läbimiseks terve tund.

Unikaalne ja vallutamatu

“Tallinna värav sai oma nime siit lähtuvast maanteest, varem kandis see Rootsi kuninga Karl Gustavi nime. Kuninga tänav ühendaski kaht linna olulisemat väravat. Teine värav – Karli värav – lammutati 19. sajandil ja selle asukoht on maetud tänapäevase Kuninga tänava alla Victoria hotelli juures,” alustas Rajari, pööras Kuninga tänavale selja ja vaatas Tallinna väravaga tõtt. “See värav on säilinud enam-vähem algsel kujul ja on unikaalne kogu Põhja-Euroopas, sest see kindlustussüsteem, mis siia Rootsi ajal rajati, aga millest küll vähe 19. sajandi lammutustöö tagajärjel alles on, oli oma aja moodsaim. Selline linnavärav oli sõjalisest seisukohast jalaväe poolt vallutamatu.”

Pärnu kindluslinna väravatunnel on ehitatud sirge, aga tunneli vastas linna sees asus väravavahi kivihoone, mis oli mõeldud kuuli kinni pidama, et see läbi väravatunneli linna purustama ei pääseks.

Hilisemal, klassitsismi ajal ehitati linna väravate tunnelitesse jõnks sisse, et kahurikuul juba tunnelis seina takerduks. Pärnus mitte. Seevastu oli siinne värav väljastpoolt kindlust ja väravatunnel ise väga mitmekülgselt kaitstud.

Rajari loetles, kui mitu eri takistust olid kindlusevärava projekteerijad vallutajate teele veeretanud.

Kõigepealt tuli jalaväel vallutada praeguse Ringi tänava joonel asunud vallikraav, mille sild oli üles tõstetav, seejärel tuli rünnata väravaesist kolmnurkset muldkindlustust ravelliini, mille tagant anti ründajate pihta mitmes suunas püssituld.

Värava ette jõudnud vaenlane pidi taas ületama veetõkke, mille üleskäiv sild tõsteti värava kaitseks nagu keskaegsetes kindlusteski.

Paraku poleks vaenlane saanud värava eeski rahulikult toimetada, sest sinna oli kindluse kaitsjail võimalik anda külgtuld. Koguni kahurist, mis jalaväele oli hirmuäratav relv: metallitükkidega laetult pühkis üksainus lask kaduvikku salkkonna sõdureid.

Pealetungija vaevad ei lõppenud isegi siis, kui oleks õnneks läinud väravasuust sisse tungida, sest ülalt langenuks nende ette võrevärav, mille murdmist segati külgedelt püssilaskeavadest tulistades ja pea kohal asuvast avast kuuma õli, sulatõrva või muud kõrvetavat ründajaile kaela kallates.

“Üks püssilaskeava on siiani nähtaval, samuti surma külvav laeava,” osutas Rajari seinale ja väravatunneli võlvlakke. “Seda ava laes nimetataksegi piginukiks, kuna sulapigi oli tuntud kaitsevahend ründajate kõrvetamiseks. Aga isegi kui langevõre oleks läbi murtud, tulnuks ründajail võidelda väratunneli külgustest peale tungivate kaitsjatega, need uksed ja külgruumidki on Tallinna väravas kenasti alles.

Oleks ründajad tunneli vallutanud ja sisemisedki väravauksed lahti murdnud, seisnuks nad silmitsi vahimajaga, mille kindlate müüride varjust oleks antud taas turmtuld, ja ikkagi poleks veel linna jõutud.”

Rajari hääles kõlas imetlus Rootsi kindluseehitajate militaarse nutikuse üle.

“Seda väravat kunagi ei vallutatudki,” resümeeris ta ja rääkis loo õnnetu lõpu. “Põhjasõja ajal, kui Vene vägi Pärnule lähenes, olid garnison ja linnaelanikud katkust nii räsitud, et linn loovutati vaenlasele mõne pauguga, peaaegu lahinguta. Et see värav oli vallutamatu, me päris kindlalt väita ei saa, sest tsaariajal seda linna õnneks samuti proovile ei tulnud panna. Aga mulle küll tundub, et lihtsam olnuks linn vallutada üle kurtiinvalli kui väravate kaudu. Kuna jõgi Pärnu kohal oli tollal süvendamata ja madal, ei tulnud sel ajal linna ründamine jõe poolt sõjalaevadeltki kõne alla.”

Vene tsaar kustutas Pärnu 1835. aastal kindluslinnade nimekirjast, misjärel sai hakata mõtlema muldkindlustuste lammutamisele: vallikraav aeti mulda täis 19. sajandi teisel poolel, bastionid lõhuti, järele jäeti Tallinna värav vaatamisväärsusena, jupike kaitsevallist meretuulte kaitseks ja osa vallikraavist talvesadamaks.

Jakobsoni park

Rajari osutas Jakobsoni pargile ja ütles, et kvartal tuleks uuesti hoonestada. “See annaks linnale palju juurde,” avaldas ta. “Seda enam, et park pole nüüdsel, rekonstrueeritud kujul ennast õigustanud. Paberil nägi pargi projekt kena välja, aga looduses ei toimi. Enne kvartali puruks pommitamist 1944. aastal asusid siin silmapaistvad ja linnale olulised hooned ning ainuõige oleks see kvartal lubada taashoonestada ja Jakobson viia sinna, kus ta koht on.”

“Kus ta koht on?”

“Räämal loomulikult, kust ta pärit on.”

Rajari osutas majale Kuninga 3, mis kerkis Pärnusse 1990. aastate algul ja mida pärnakad tunnevad Taltsi majana selle ehitada lasknud olümpiavõitja järgi, kes ise küll enam siin ei ela.

“Näide heast nüüdisaegsest arhitektuurist. Sellisel tasemel projekteeritud hoonetega võiks täida Jakobsoni pargigi,” ütles Rajari, uus lugu varuks.

“Kuninga 3 hoovis asus maja, mida rahvas vanal ajal kutsus läbisõitvate kindralite majaks. Tegu oli pansionaadi tüüpi asutusega, kuhu majutati kõrgeid sõjaväelasi, kui nad tulid Pärnu kindluslinna inspekteerima või olid niisama läbisõidul. Hiljem oli siin algkool, kus õppis Koidulagi. Maja hävis tulekahjus, aga läbisõitvate kindralite nimetus kandus Rootsi ajast pärit puumajale Kuninga 13, mis kuulus eri kaupmeestele, kuid linna valdusse jõudnuna sai samuti ohvitseride ja peenema rahva majutamispaigaks,” rääkis Rajari.

Õnnetuseks on Kuninga 13 siseilme viimaste aastate jooksul omanike asjatundmatuse tõttu hävinud, kusjuures tegu oli arhitektuuriväärtusliku hoonega.

“Selles majas elas Heinrich Stillmarck, kes 1888. aastal eraldas esimese lektiini – ritsiini, kurikuulsa mürgise aine, mis tegi temast maailmakuulsa mehe. Ritsiini on hakatud kasutama vähktõve ravimite tootmiseks,” sõnas Rajari. “See mees vääriks maja seinal tahvliga äramärkimist.”

Kurb tänavanurk

Vee ja Kuninga tänava ristmikul, kus praegu asub Postipoisi trahteri suveaed ja kliendirohkel ajal pakutakse rüübet ja suupisteid, oli kunagi kivimaja, mille kohta Rajari rääkis järgmist.

“See oli üks väheseid, kui mitte ainuke kivimaja Pärnus, mille fassaadil ühe sissepääsu asemel kaks. Maja üritati 1960. aastail remontida, kuid asi läks nii untsu, et hoone hakkas kokku kukkuma.

Et pääseda häbist ja vastutusest, korraldadati asi nii, et maja lammutati kiirkorras, ja sellest ajast on krunt tühi. Keldrid on ilmselt pinnasega kaetud ja alles,” jutustas Rajari ja pidas pausi, enne kui jätkas. “Selle maja keldris olla hoitud vange ja arvatavasti on siia maetud nii mõnegi inimese traagiline saatus. Jutt on nõukogudeaegsetest vangidest.”

Perno Postimehe trükikoda

“Selle maja ehitas rootsiaegne kuninglik postmeister Joachim Fross,” rääkis Rajari Kuninga 11 ees peatudes. “Pikka aega on selles hoones asunud Bormi trükikoda, kus trükiti Jannseni-aegset Perno Postimeest. Nii et vana papa Jannsen, kes olla trükikojas oma lehte toimetanudki, on selles majas kindlasti palju tunde veetnud.”

“Kas Jannseni ajal olid Kuninga tänava majadel samasugused kõrged piki teetelge tõusvad kahepoolsed trepid, nagu on nüüd mitmel majal?” küsisin.

“Need on arhitekt Rein Raie jooniste järgi taastatud, nagu need Rootsi ajal olid, aga 19. sajandiks, kui liiklus aina tihenes, hakkasid trepid voorimeestele ja vankritele ette jääma ja tuli käsk need ümber ehitada, nii et tänavale võis jääda ainult kaks kuni kolm astet, ülejäänud trepp suunati maja sisemusse,” vastas Rajari. “Sellest tänavast võiks paljugi pajatada, aga sul saab leheruum otsa.” Saigi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles