Hingamisteraapia kosutab külmunud hingeosad

Juba ammustest aegadest on inimesed tundnud ja katsetanud eri hingamisviise. Kõik me hingame, aga kuidas? Kas me märkame ja teadvustame oma hingamist: millal hingame läbi suu, millal läbi nina, millal hoiame hinge kinni, millal ohkame? Laie-Helje sõnade kohaselt on hingamisteraapia võti paljude suletud, unustatud, külmunud ja valusate hingeosade juurde, selle käigus lõdvestub keha ja ergastuvad meeled.

Mere äärde talupidajaks

“Hingamistööd tahan seetõttu teha, et sellest teraapiast olen ise palju abi ja toetust saanud, olen enda peal põhjalikult katsetanud,” märgib Audru valla Lindamäe talu perenaine Laie-Helje Liiv, kes mullu novembris avas Audrus hingamisruumi Laienemine.

“Arvan, et pärast 50. sünnipäeva on elu ikka veel huvitav ja elamisväärne. Jätkuvalt on nii palju uurida, mõelda, avastada ja küpseda inimesena,” leiab naine, kes 40ndates võttis ootamatult kasutusele oma teise eesnime, mille olemasolu teadsid vähesed. Nomen est omen ütlesid juba vanad roomlased ja nii tundis Laie-Heljegi, et miski temas hakkas “taasleitud” nimega helisema ja sobis hiljem uue ettevõtmise nimekujuks.

Üles on Laie-Helje kasvanud Lõuna-Eestis Valgamaal. Pärnusse suunati ta tööle 1981. aastal pärast Tartu ülikooli majandusteaduskonna lõpetamist. Kohaliku rahandusosakonna revidendiks. Ükski amet ei jookse mööda külge maha ja nii on Laie-Helje ohjanud aastaid perefirma paberimajandust.

“Ma tahtsin väga Pärnumaale tulla, sest mul oli suur igatsus: meri. Lõuna-Eesti künkad on toredad ja praegugi sinnakanti sõites mu süda laulab, aga ikkagi tõmbas mere äärde,” meenutab naine.

Peagi siinmail mehele läinud, kolis Laie-Helje abikaasa kodutallu. Lindamäe on põlistalu, kus ühe suguvõsa liikmed juuri ajanud kuuendat põlve.

Kui noorpaar tallu jõudis, oli seal palju rahvast juba ees: kõige vanem pereliige oli vanaema ehk Linda-memm, kelle järgi on talu praeguse nime saanud. Koos abikaasa ja ülejäänud kodakondsetega hakati hoolega kasvatama kurke-tomateid, mida enamasti turustati Riias. Ehitati, renoveeriti, kasvatati lapsi ja elati igapäevast elu.

Tagantjärele tark

Riigikorra muutudes lõppes kurgi- ja tomatikasvatus. Tööle pandi saeveski ja puidutöökoda. Peeti lambaid, sigu ja lehma ning Laie-Helje pidi ära õppima lehmalüpsmisegi.

Kui lapsed olid suuremad ja talutööst jäi aega üle, mõtiskles Laie-Helje, mis on elus veel sellist, mida õppida ja mis talle sobiks. Eesti oli vaba ja inimesed said minna laia maailma uudistama, et näha oma silmaga kõike seda, millest seni oli ainult raamatutest loetud ja piltidelt vaadatud.

40selt tajuvad naised sageli soovi tuua oma ellu muutusi: mõtestada oma elu, end tundma õppida ja leida “uus hingamine“. Nii ka Laie-Helje.

Naine otsustas kaalust alla võtta ja liitus 1997. aasta talvel Pärnus Kaalujälgijatega. “Mõtlesin, et võtan kaalust alla, siis olen ilusam ja enesekindlam ja kõik ongi hästi,” mäletab ta. Sisemine hääl ütles aga, et “nii kergelt sa küll ei pääse”. Ega pääsenudki. Tagantjärele tark naine on seda meelt, et kaalukaotus oli liiga kiire, sest koos kilodega kadus tervis. Kaks–kolm kilo nädalas oli liiga palju.

Sobimatuks ostusid suhkruasendajad, mille kohta väideti, et need on täiesti ohutud. “Me oleme väga individuaalsed: mis sobib ühele, ei sobi teisele,” teab Laie-Helje. “Oma eripärad on vaja teadvustada ja selle järgi teha individuaalne valik.“

Pettumuste kiuste

Muidugi oli omajagu vahva endale ja kaalulangetajate grupile tõestada, et eesmärk on käegakatsutav. Esimese vaimustuse möödudes tundis Laie-Helje, et on täielikult kurnatud. Naine läks arsti juurde ja selgus, et tal oli tekkinud aneemia. Organism hakkas streikima, sest sellal ei osanud ta veel oma keha kuulata, andis muudkui piitsa.

“Olin alguses väga uhke, et visalt oma eesmärgi poole liikusin, siis järgnes suur pettumus: ma ei suutnud oma kava lõpuni viia,” lisab Laie-Helje. Kõik kilod tulid tagasi. Masendus ja häbi enda läbikukkumise üle oli nii suur, et ei tahtnud kodunt väljagi tulla. Naine oli ummikusse jõudnud.

“Hakkasin rohkem mõtlema, milles seisneb iseendaga rahulolemine. Mind vaevasid küsimused elu ja suhete kohta. Miks ja kuidas on asjad nii, nagu nad on?” arutleb ta.

Selleks ajaks olid raamatuletid tulvil uudset kirjandust. Eriti huvitas Laie-Heljet psühholoogia. Kunagi ülikooli õppima asudes mõtles ta psühholoogi erialagi peale, aga kõhkles.

“Nüüd asusin usinalt hingeteadust uurima. Praegu saan aru, et me tuleme oma lapsepõlvest: kõik algused ehk juured asuvad seal. Enamgi, kõik algab viljastumise hetkest. Väga tähtis on ema emotsionaalne seisund raseduse ajal, sünnitus, beebiiga. Kuidas selline mõtteviis tundub?” küsib Laie-Helje ja toob näiteks oma lapsepõlve.

“Olen võrdlemisi range kasvatusega perest. Isa oli seda meelt, et lapsi tuleb kasvatada vitsaga. Füüsiline karistamine algas väga varakult. Alati saatis mind hirm, et äkki teen midagi valesti ja siis saan karistada. Järgnesid söömishäired ja kaaluprobleemid,” meenutab Laie-Helje.

Kui saad lapsena ihunuhtlust, kaob kehaga kontakt: valu ja alaväärsustunde eest põgenetakse ajuti oma kehast. Tundliku ja introvertse lapsena, hiljem puberteetikuna alustas Laie-Helje juba koolipõlves alateadlikult kehale polstri kasvatamist: et oleks turvalisem. Ennast peidetakse kaitsva kihi alla ja ollakse hirmunult ootel. Väliselt on kõik kenasti ja hästi, aga hing teab tõde.

“Ennast uurima asudes mõistsin, et olen mustas augus, rahulolematu, õnnetu ja väga kurb,” tõdeb ta. “Elurõõm mu sees oli täitsa kustunud. Nägu naeratas, süda nuttis.” Kuidas edasi?

Üle kümne aasta tagasi oli vabastav hingamine Eestis uus asi. Pärnusse tõi selle psühholoog Ene Talvist. Esimene nädalalõpuseminar Ene juures oli Laie-Heljele ootamatult vabastav.

“Minu seest oleks justkui välja tulnud raske koorem. Sain endasse rohkem ruumi. Midagi vabanes ja sain hingeliselt pisut kergemaks ja avaramaks,” ütleb ta ja lisab, et igapäevaelus oli samuti kergem toime tulla. Mõne aja pärast paranes pisut seediminegi.

Laie-Helje tundis, et soovib selle kogukonnaga edasi suhelda, sest selles teraapias on uba.

Nagu kimalane

2004. aastal toimus Otepääl ülemaailmne hingajate konverents, mille korraldasid eestlased. Sinna olid kogunenud hingamisõpetajad/psühholoogid kogu maailmast: Austraaliast, Skandinaaviast, Ameerikast, Malaisiast, Venemaalt.

“See oli teistsugune maailmapilt. Elu ei ole ainult see, et teed tööd ja täidad kohustusi. Elus on ka midagi muud, kuid seda “muud” tuleb märgata ja osata oma igapäevaellu lõimida,” meenutab Laie-Helje oma mõtteid-tundeid töötubades, ühishingamistel ja meditatsioonidel osaledes.

Oma jälje tema ideaalidesse jätsid staažikad hingamisõpetajad. Nende silmad särasid, kuigi osa neist olid päris eakad inimesed. Nad olid elust huvitatud, rõõmsad ja mõte nende moodi vananeda tundus Laie-Heljele järeletegemist väärt.

Naisele jõudis kohale, et teraapia, mis Eestis oli uudne, oli mujal juba traditsioonidega ja oma tulemusi tõestanud.

2005. aastal sõitis Laie-Helje üleilmsele hingajate konverentsile Peterburi, 2006. aastal Kanadasse. Reisimine avardas maailmapilti ja mõne aja pärast leidis naine endas vaprust minna õppima rootslanna Lena Kristina Tuulse aastasele hingamisterapeutide kursusele.

“Mõistsin, et sain hingamisteraapiast ise abi ja võib-olla suudaksin pakkuda sama teistelegi. Olin liikunud oma elus päris suure sammu julguse, avatuse ja iseenda aktsepteerimise ja usaldamise poole. Tundsin ennast oma nahas paremini. Mõistsin, et võimalik on edasi liikuda veel harmoonilisema enesetunde poole. Sain oma tunnete-mõtetega kontakti. Kas see ka välja paistis, ma ei tea. Eks seda pea lähedastelt küsima. Aga tundsin ennast kindlamalt,” räägib Laie-Helje.

Ometi nappis tal veel enesekindlust, et hingamisterapeudina tööle asuda. Möödus kuus aastat, et küpseda ja erapraksisega algust teha. „Olen loomult skeptik, mul on vaja asjad läbi mõelda, tunnetada. Vajan aega ja ruumi,” kinnitab Laie-Helje.

Ebakindlusest aitasid üle koolitused ja põhjalikumad teadmised psühholoogiast ja antroposoofiast. “Mul oli kimalase tunne: lähed korjad nektarit, kodus seedid ja lendad uuele korjele,” kirjeldab ta. Laie-Helje osales Tartu ülikooli haridusteaduskonna eelpedagoogika kursusel ja „Professionaalse pere tugiisiku koolitusel“, mis andis teavet ja julgust eri inimestega tegelemisel ja nende mõistmisel.

“Oma lapsepõlv oli minu silmis õnnetu ja ülekohtune, elasin isa karmust väga rängalt üle, kuid mõistsin, et nüüd olen võimeline seda emotsionaalset taaka nägema uues valguses. Olen endiselt veendunud, et minuga käituti valesti, kuid see ei ängista mind enam nii tugevalt. Mõistsin, et lapsepõlvetraumasid saab leevendada tõelise andestamise, sügava mõistmise, teadvustamise ja uute seoste nägemise kaudu,” seletab Laie-Helje, kes on suur Waldorfi pedagoogika austaja-toetaja.

Otsustavaks sündmuseks kujunes Laie-Helje tegemistes Rootsi hingamisõpetajate korraldatud hingamisterapeutide koolitus Tallinnas 2010. aastal.

Bo Wahlströmil on 24aastane õpetajatöö kogemus Rootsi hingamistöö koolis Väddös, mille ta rajas koos Lena Kristina Tuulsega. “Bo rääkis, kuidas nad teraapiaga Rootsis algustasid, mis vigu tegid ja mida nad praegu teisiti teevad ja näevad,” jutustab Laie-Helje. “Kõik see oli väga hea ja võttis maha eufooria. Igasugune fanatism ja pime usk on mulle hirmutav.”

Igaühel oma lugu

Eelmisel sügisel leidis Laie-Helje koha, kus teraapiat huvilistele pakkuda – see asub Audru spordikeskuses. Laie-Helje muutis ruumi just selliseks, nagu see tema meelest olema peaks: meeleolukas tapeet, enda joonistatud pildid seintel, meheema abil ja toel õmmeldud rõõmsavärvilised padjakatted. Pere toetus oli Laie-Heljele liigutav ja julgustav, et sellise “kummalise asjaga“ maakohas lagedale tulla.

Laie-Helje usub, et tema hingamisruumi jõuavad just need inimesed, kes leiavad endas jõudu ja tahet trööstida oma kurba ja õnnetut sisemist last. Lapsena ei oska me seletada paljusid asju, võime tunded ja energia enda sisse kokku suruda, külmutada. Ja sinna need jäävadki. Hingates koos turvalise toetajaga, kes on ainult ühe inimese päralt, hakkab toimima koostöö ja stressid sulavad pikkamööda üles.

“Inimene võib olla taas väike tüdruk või poiss, kes tunneb hirmu või viha – kogu seda määratut segapudru,” ütleb hingamisõpetaja.

Laie-Helje tunnistab küll, et haigusseisundite puhul võib olukord muutuda nii hullemaks kui paremaks. Kroonilised tõved vahel ägenevad: hingamine äratab ellu vana emotsiooni, mis on end haiguseks kokku pressinud. “See on valus. Saad aru, kuidas oled kohelnud oma keha,” märgib ta.

Kaaluteema pole praegu naisele enam esmatähtis, ent tiksub siiski veel kusagil. Salenemise taga on tihti soov meeldida teistele ja selle kaudu iseendale. “Lapsena tahtsin nii väga meeldida oma isale. Tahtsin, et ta oleks minuga rahul, tunneks minust rõõmu. Seal see juurikas peidus oligi – minu jaoks. Mis sellest, et isa on endiselt rahulolematu. Mina olen oma haavad ravitsenud ja suudan oma vanematega pingevabalt suhelda,” teab Laie-Helje nüüd.

Võib ju küsida: miks kiskuda välja vanu asju? Halba rääkida ju ei sobi, pealegi: mõtleme positiivselt. Laie-Helje on mõistev ja leiab, et see on iga inimese enda otsus, kas ta tahab kaevata vanades asjades, kuigi need ajavad juuri praegusesse ellu.

“Kes ei taha, eks see ole tema vabadus või vangitorn. Iga inimene elab, nagu oskab. Kes soovib teadvustada, mis peitub temas tegelikult, see uurib, kuidas toime tulla oma kaotusvalu, viha, ärevuse, üksilduse, häbi ja süütundega, hirmuga ehk negatiivsete tunnetega,” mõtiskleb Laie-Helje. “Need on tunded, mida me heade ja korralike inimestena arvame endal mitte olevat. Igatahes on minu elukangas vahvalt ja toredalt triibuline ning värvid säravad iga päevaga ikka eredamalt ja eredamalt! Olen elurõõmu üles leidnud.“

Õigupoolest ei ole Laie-Helje suure jutuga, ta naeratab ja ütleb, et tema elu kohta käivad kõige paremini omakirjutatud luuleread:

On puruks löödud taevas, järvepind ja peegel.

Kuid uus päev mind askeldamas leiab.

Teen vikerkaarest tuhmumatut keed!