“Schillingi”-Nõmmes said kokku hipid ja hipsterid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Festivali üks peaesineja Marten Kuningas viis publiku transsi rikkaliku lava-show’ga.
Festivali üks peaesineja Marten Kuningas viis publiku transsi rikkaliku lava-show’ga. Foto: Eleen Änilane

Tänavu juba kuuendat korda Pärnumaal Kilingi-Nõmmes aset leidnud mahemuusikafestival “Schilling” tõi laupäeval kokku nii kodumaise alternatiivkultuuri eliidi kui kohalikud ilusa toidu ja veel kaunima muusika gurmaanid.

Unise väikelinnana tuntud Kilingi-Nõmmest sai laupäeval 12 tunniks erivärviliste juuste, kirjude hõlstide ja suurte nullklaasiga prillidega kaunistatud indie-fännide võlumaa, kus lõõmava päikese käes voolas vahutav õlu ja risti ei löödud ette isegi kõige kummalisema nimega toitude proovimise ees.

„Väikeste linnade mehed on lollakad“

Põhiliselt pealinnast kohale sõitnud ligi 3000pealine seltskond ummistas nii päikese käes tukkuva Kilingi-Nõmme tänavad kui kohaliku toidupoe, tekitades enne alkoholimüügi lõpuaega kaupluses pika järjekorra.

Selleaastase “Schillingu” raames oli ühe esineja tarbeks üles pandud suisa personaalne lava suveaia kaugemas nurgas, veidi eemal suuremast kärast. Spetsiaalselt Jaan Pehkile ehitatud Pehulaval kuulis inglihäälega lauljat festivali vältel esinemas kolmel korral.

Erinevalt küllalt aeglaselt vedu võtvast publikust pealava juures laulis murul mõnulev külastajaskond tuntud viisijupikestele kaasa. Pehki muhe iroonia depressiivsete väikelinnade teemal tõi muu hulgas esitamisele Aapo Ilvese ja Vaiko Eplikuga kahasse kirjutatud loo „Väikeste linnade mehed on lollakad“, mis andis ninanipsu Kilingi-Nõmmet eelkõige jõmluse ja kolkakultuuriga seostavatele inimestele.

„Vähemalt ei saja“

Pealaval võttis külastajaid vastu Argo Valsi introvertne kitarritinistamine, mis pigem mõjus prelüüdina kogu festivalile kui omaette aktina. Kuulajate sumina tausta täitis andeka noormehe kitarrikeeltel sõrmitsemine ilusti ära ja lõi päikeselõõsas tukkuvatele käest kinni hoidvatele paarikestele romantilise õhkkonna.

Järgmise esineja ajaks oli esimene elevus möödas ja ümberringi tekkidel palavuses peesitavate inimeste suust hakkas kostma tavapärast nurinat teemal „Eesti kliima ja siin elamise võimatus”.

Kõrvalseltskonnas kolmandat õllepurki avav higist leemendav noormees võttis asja kenasti kokku, väites, et olgu mis tahes ilm, alati on kellelgi kas liiga külm või palav. “Vähemalt ei saja,” üritas festivalikülastaja positiivset joont hoida.

Hiljem rahva laulukaare alla ajanud vihmasadu näitas aga, et enne õhtut hõiskamine lõpeb tihtipeale halvasti. Samal ajal töötas vihm esinejate kasuks, ajades maas lamava publiku püsti ja sundides neid kaare alt varju otsima.

Varju otsiti ka toidutelkidest, kus külastajail oli võimalik proovida nii Jaapani karrit kui kohalike tädide küpsetisi. Selleaastane “Schilling” oli pühendatud kaunite helide kõrval ilusale toidule ja peale kapsapeade kasutamise lavadekoratsioonina väljendus see eriilmelises mitmekesises toiduvalikus.

Vaike talu toodangut pakkunud Märt Kütase sõnade järgi on võimalus nautida Jaapani toitu kõrvuti Türgi kebabidega igati tervitatav, kuid tihendab kauplejate vahel konkurentsi. “Eelmisest aastast erinevalt on toiduvalik küll palju rikkalikum, kuid erineda ja seeläbi löögile pääseda on palju raskem,” tõdes ta.

Suured ja väikesed tantsulõvid

Kui enamik inimesi ei jõudnud kolmandagi esineja ajal end pinkidelt püsti ajada, pagesid lapsed palavuse üle nurisevate vanemate käest ja nautisid täiel rinnal kodumaise retrofuturismi viljeleva Candy Empire’i etteastet lava ees tantsu vihtudes.

Kuigi krapsaka lauljatari kollane kleit kippus end ohtlikult sageli dekoltee juurest lahti nööpima, ei seganud see väikesi melomaane bändi esinemist nautimast. Kui pärast üht järjekordset rockabilly hõnguga poplugu lülitati sisse veel seebimulle vorpiv aparaat lava ees, oli selge, et tillukeste festivalifännide süda oli jäädavalt võidetud.

Festivali suurim üllataja oli Moskva lähedalt pärit The Retuses. Vaatamata kollektiivi liikmete noorusele, pakkus bänd rabavalt küpse ja intrumentaalselt rikka kõlaga etteaste. Olgugi neid folgi ja indie-roki miksimise pärast peetud sarnaseks Ameerika kollektiiviga Beirut, võib Vene noorte energiat ja teatavat orkestraalsust silmas pidades võrrelda bändi lausa Kanada alternatiivroki hiiu Arcade Fire’ga.

Ansambel Anduri indie-groove’ilik esinemine tõi aga lavale peale väikeste juba veidi suuremad tantsukingadki ja esimesed liigselt meelemürke tarbinud end energiliselt välja elavad festivalifännid.

Esitusele tulid nii vanad lemmikud kui lood ansambli uuelt plaadilt „Kõverad“. Hoolimata ühe vanema härrasmehe järjekindlast püüdlusest Ans Andurilt sooviloona välja meelitada Fixi legendaarset laulu „Tsirkus“, esitas bänd hoopis enda kaveri HU? „Linnasuve laulust“.

Magus psühhedeelia

Festivali ebamaiseima elamuse pakkus USAst New Yorgist pärit krišnaiitide seas üles kasvanud õdede duo Prince Rama. Õed Taraka ja Nimai Larson segasid mängleva kergusega kokku sünge sündipopi, psühhedeelse roki ja indiapärased rütmid. Katebushiliku orientalismi sulam viis algul kohmetu rahva transsi ja kutsus end kaasa õõtsutama šamaanlike liigutuste abil.

Enda debüütplaati esitlenud Marten Kuninga olid korraldajad välja reklaaminud kui õhtu ühe peaesinejaist. Kuninga soololooming ei pruugi küll nii palju erineda Leegitseva Sidruniga välja antud plaadist, kui artist ise seda väidab, kuid “Schillingi”-Nõmme publiku vallutas see esimesest taktist alates.

Kuninga häälemängud ja rahva puusanõksudena vastu kajavad kitarririfid lõid lava ja selle esise vahel intiimse sideme, mida ei suutnud rikkuda fänne lava äärest eemale tõrjuv turvamees. Kontserdi lõpuks oli Kuningas viinud rahva endaga nii sügavale magusate, isegi fungilike kitarrihelide psühhedeeliasse, et polnud ime, kui viimase loo „Ainult armastus“ lõpuks oli õhus tunda kerget keelatud ainete suitsetamise hõngu.

Viimase kahe esineja, kodumaise Väljasõit Rohelisse ja Türgi Hayvanlar Alemi etteaste lõpuks oli selge, et pimedas lausa maagilisena tunduv Kilingi-Nõmme suveaed oli see, mis tegi ühest unises väikelinnas toimunud festivalist “Schillingu”.

Puudele seotud helendavad tuled sidusid üksteisega kokku nii pealinnast kohale sõitnud indie-fännidest hipsterid, hipid, laval ringi jooksnud lapsed, õlleuimas noored ja vanad festivalimelu fännid kui eemal miilustanud paarikesed ja veinitopse kokku löönud vanapaari.

Üürikese 12 tunni vältel said omavahel sõbraks kohalik bemarijuht ja pealinna muusikakriitik ning “Schillingi”-Nõmme võlumaa täitus ilusate inimeste ja veel ilusama armastusega muusika vastu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles