Elasid kord kaks suurt ja tugevat naist

Andres Ehini kiriromaani ainetel kokku seatud muinasjutt kahes vaatuses kannab vaatajateni ehinlikku mõnusat mängulusti.

Tabavast ajaloolis-muinasjutulisest ainesest – kahe naismaadleja kujunemisloost 19. sajandi lõpuaastate miljöös – on siira õhinaga vormitud pildirikas ja värvikate näitlejatöödega hoogne lavastus.

Maadlejad, türklased ja keiser

Vanalinna põhikooli võimla on suvisele palavusele vaatamata leidlik etenduskoht.

Lavastaja Kaili Viidase ja kunstnik Mari Ann Ahase koostöös loodud atmosfäär peegeldab väga hästi valitud mängupaiga, kujunduse, kostüümide ja rollilahenduste kaudu sajandivahetuse olustikku, kultuuri, ajalugu ja tsirkust. Seda nii eksootilistes paikades, nagu Siber, Türgimaa ja Jaapan.

Lavastuse kiiresti vahelduva pildirea seob helidega muusik Olavi Kõrre – mees nagu orkester, kelle kasutuses pillide hulk lava kõrval on vaatamis- ja muidugi kuulamisväärsus omaette.

Vaatemänguline jõu- ja ilunumbrite paraad spordiklubi Leo maadlejate osalusel ja naisnäitlejate füüsiline osavus avaldavad muljet. Värvikat ja hoogsat tegevust-maadlemist tasakaalustab jutustavam osa, mis kohati hoo vahest liigagi maha võtab.

Kõigil osatäitjatel peale peaosaliste on kanda lavastuses kaks kuni neli rolli ja selle võrra täiuslikke kostüüme-maske. Sepo Seeman särab oma tuntud headuses tsirkusedirektori, Siberi atamani, türklase ja ameeriklasest leiutaja rollides, Carmen Mikiver Anni ema, naismaadleja Kodrescu, Siberi atamani naise, haareminaise Bahari ja Jaapani keisrinnana ning Jüri Vlassov treener Mülleri ja Jaapani keisrina.

Üle kõige lehvib ja liigub (sic!) muidugi maadleja ja jõumehe Georg Lurichi suurvaim. Jaanus Mehikas kehastab tegelaskuju, kelle kohta on kavalehel kirjutatud, et ta „koledate raudpommidega nagu kummipallidega aruta osavusega mängis, vahel neid kõrgesse õhku visates ja siis sealt oma palja rinna ning turja peale kukkuda lastes“.

Kaks kanget naist

Lurichi kui kehailuvõistluste võitja ja Eesti spordis ärkamisaja põhjustaja üks austajaid oli Anni (Triin Lepik), lihtne õmblejanna, päriselus Anette Buch – eesti soost kuulus naismaadleja. Tema ihalus Lurichi kui iidoli suunas käivitab loo ehk Anni teekonna esimestest maadlustreeningutest Jaapani keisri õukonda.

Tsirkuses juba endale nime teinud Maria (Kaire Vilgats) prototüüp on Maria Loorberg – nais-Kalev ja hinnatud kui Tsaari-Venemaa parim naissportlane. Anniga sõbrunedes ei karda kaks suurt, tugevat ja kanget naist mehisemategi meestega vastakuti minna.

Vilgats mõjub väga füüsilises draamarollis tõesti ehedalt, oma parima tunnetuse järgi reageerimine on siiras ja Maria rollis veenev. Kui professionaalid lahendavad mõne stseeni nii-öelda tehniliselt, siis väga värskendav on kogeda laval tunnetuslikku tabavust. Vilgatsi ja Lepiku koosmäng on tasavägine ja reljeefne. Lepiku kehastatud Anni mõjub jõuliselt ja naiivselt, karakteri kontrastsuse pühitsevad aga ülim eesmärgikindlus ja pühendumine.

Kordagi ei teki ses loos küsimust naiste sobivusest sellele alale: Maria ja Anni on oma olemuse ja tugevusega naiselikud, eksootilised ja väga võluvad.

Laiemalt võib pidada naisvägilaste prototüüpe minevikus ja tänapäevas erakordseteks naisteks, kes tegelevad sellega, mis neid köidab ja võlub, hoolimata ühiskonnas levinud hoiakutest ja ootustest naiste suhtes.

Selle tõttu Maria ja Anni ainult võidavad: nende elu kujuneb seiklusrikkaks, edukaks ja isiklikuski mõttes õnnelikuks. Romantiline liin Maria ja Jakobi (Tambet Seling) vahel võtab süttimiseks küll aega ja toob noormehele kannatusi, kuid visa ja nutika mehena vallutab Jakob lõpuks suure ja kange naise kahtlemata suure südame.

Lootustandev muinasjutt

Kui seljatatud sada ja rohkemgi meest, võiks edasi mängida mõttega naisest kui tugevamast sugupoolest. See pole aga Endla suvelavastuse sõnum ega püüdlus, pigem pannakse rõhku ikka lootustandvale muinasjutulisele loole, mis kannab endas üldinimlikke soovunelmaid ja püüdlust eheduse ja siira vaimukuse poole.

“Seljatas sada meest” on omas žanris kindlasti õnnestumine, mis ei püüa ulatuda kõrgemale, kaugemale ega sügavamale, kui silmaga näha ja kõrvaga kuulda.

Olev Remsu on märkinud, et ega ilukirjandus peagi lahendama maailma ja inimese probleeme. Esiteks on need lahendamatud, teiseks leidub lahendajaid niigi palju. See mõte tundub asjakohane eriti just suvel ja suvelavastuste puhul.

Suvelavastus

“Seljatas sada meest”

Andres Ehini romaani ainetel.

Dramaturg Triinu Ojalo, lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Mari Ann Ahas (külalisena). Muusik Olavi Kõrre, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, valguskujundaja Jaan Laur.

Osades Kaire Vilgats ja Triin Lepik, Sepo Seeman, Tambet Seling, Jüri Vlassov, Carmen Mikiver, Jaanus Mehikas ja maadlusklubi Leo maadlejad.

Pärnu Vanalinna põhikooli võimlas 10.–13. ja 15. juulil.