Nii mõnigi, kes suvel omal käel reisima läheb, tutvub kõigepealt voldikute ja raamatutega, mis sihtkoha kohta välja on antud. Tihti selgub aga kohapeal, et reaalsus erineb reklaamitust.
Reisijuhid meelitavad Pärnusse ranna ja vaatamisväärsustega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võtsin nõuks uurida, mida kirjutavad välismaal välja antud reisijuhid Pärnust ja kuivõrd see läheb kokku tegeliku olukorraga.
Idee tekkis eelmisel aastal, kui Iirimaal raamatupoes ringi vaatasin ja mulle Ida-Euroopat tutvustav reisiteatmik kätte juhtus. Info Pärnu kohta pani mõtlema, kas jutt käib ikka samast linnast, kus minagi oma 21 eluaastat veetnud olen.
„Miilide kaupa valgeid liivarandu, selge puhas merevesi ja sõbralikud inimesed, kes on valmis täitma teie igat soovi!“ kiitis üks. Teine aga väitis: „Pärnu on ainus koht Eestis peale Tallinna, kus osatakse turistidega midagi peale hakata.“
Kuurort ja kultuurikeskus
Kui ülejäänud linnadest rääkides antakse kõigepealt ülevaade nende ajaloost, vallutustest, sõdadest ja muust säärasest, on Pärnu puhul keskmes kuurordi lugu: millal ehitati esimene mudaravila, millal hakkas siia suvitajaid tulema, millal sai Pärnust suvepealinn.
Nagu arvata võib, ongi see, et Pärnus asub kuurort, mida üks reisijuhtidest lausa Baltimaade suurimaks nimetab, kõige olulisem, mõni raamat muust ei räägigi. „Meri, päike ja liivarand – see ongi Pärnu,“ väidab üks voldik. Kui rannas olla ei taha, soovitatakse hoopis linnast välja sõita, eelkõige pakutakse välja Kihnut ja Soomaa rahvusparki.
Reisiteatmik “Estonia in a nutshell” nimetab Pärnut Eesti olulisemaks kultuurikeskuseks: suvel on tihedalt kauneid kontserte, mis turisti hinge paitavad, ja põnevaid festivale, mille seast tuuakse esile äsja lõppenud rahvusvahelist antropoloogiliste filmide festivali. Tripadvisor.com foorum mainib, et kultuurisündmustest tulvil on Pärnu ülejäänud aastagi: toimub arvukalt teatri- ja ooperietendusi ning kontserte. Boonusena nimetatakse, et talvel on hotellikohad palju odavamad.
Pärnu rand
„Pärnus on vähe vaatamisväärsusi, siia tasub tulla ranna pärast,“ räägib Baltimaadest kirjutav reisijuht. Ranna kirjeldused lähevad omavahel aga kohati tugevasse vastuollu.
Oluline teema näib olevat, kui pikk on Pärnu rand. Nagu mainitud, kinnitab üks teatmik, et see ulatub „miilide ja miilide“ kaugusele. “The rough guide to the Baltic states” väidab, et tegemist on lausa seitsmekilomeetrise valge liivaga rannaribaga, 2006. aastal välja antud “Estonia at a glance” pakub aga pikkuseks vaid kilomeetri.
„Rannaliiv on nii puhas, et tundub, nagu oleks see siia kohale toodud,“ kirjeldab virtualtourist.com.
Kui eile pärast mõneminutist paljajalu liival jalutamist kahe varba vahelt suitsukonisid nokkisin, tekkis mul tahtmine sellele väitele tugevalt vastu vaielda. Eriti kummaline on aga lugeda kirjeldusi mereveest, näiteks „merevesi on Pärnu rannas nii puhas, et veel meetri sügavusel näeb selgelt põhja“.
Mida külastada?
Reisijuhid, mida raamatukogudes ja -poodides sirvinud olen, ranna piirkonnast ja kesklinnast välja minna ei soovita. „Pärast sõda ehitatud hooned, mis ülejäänud Pärnut asustavad, näevad välja igavad,“ räägib “The rough guide to the Baltic states”. Ainus põhjus, miks südalinnast väljuda, on Koidula muuseum.
Lydia Koidulast, keda Eesti kuulsaimaks naiseks nimetatakse, on reisijuhid väga huvitatud: pargi ja muuseumi mainimise kõrval ei suuda nad vastu panna kiusatusele esitada fakte luuletaja traagilisest elust, Baltimaadest rääkiv väljaanne on selle peale kulutanud lausa terve lehekülje.
Muuseumidest kirjeldatakse veel Chaplini keskust, iseäranis kurikuulsa peata Lenini pärast. Endist Pärnu muuseumi nimetab Bradti reisijuht aga „kõige kohutavamaks muuseumikogemuseks kogu Eestis, ühtlasi on see kõige kallim“ ja soovitab selle „depressiivse kogemuse unustamiseks otsemat teed randa suunduda“.
Üldiselt on kohad, mida Pärnus soovitatakse külastada, igas teatmikus samad: Punane torn, Eliisabeti kirik, Katariina kirik, Tallinna värav, raekoda ja kontserdimaja. “Estonia: bits from here and there” nimetab Pärnu sümboliteks aga hoopis stiilset mudaravilat, Pärnu sadamat, kaunist Rannahotelli ja rannakohvikut koos seenega.
Mudaravila, mis praegu igast küljest laguneb, ehib pea kõiki Pärnut tutvustavaid fotosid. Kummaline on seegi, et küllaltki räämas Rannahotelli nimetatakse Bradti reisiteatmikus kõige luksuslikumaks kohaks Pärnus.
Pettunud turistid
Kui internetifoorumites Pärnut külastanute kogemusi lugeda, näib, et suurem osa neist on jäänud oma puhkusega siin siiski rahule, laskmata reisijuhtide kõrgeks aetud ootustel oma tuju rikkuda.
Ometi leidub neidki, kes teatmike lubatud lausa taevalikke paiku on uudistama tulnud ja siis pettunud. Nii kirjutab veebilehe virtualtourist.com foorumis eelmisel nädalal Punast torni kaenud Saksamaa reisikirjanik: „Punane torn on Pärnu vanim hoone, nagu hooplevad reisijuhid, ja soovitavad seda kindlasti külastada. Erinevalt ülejäänud linnast on see 15. sajandist pärit ehitis täiesti räämas. See asub sünges kõrvaltänavas, mis on täis prügi ja alkohoolikuid, ja peaaegu ära unustatud. Kui ma Punase torni juurde jõudsin, tervitasid mind kaks joodikut, mõlemad umbes niisama vanad kui torn ise.“
“Luksuslikus” Rannahotellis ööbinud kirjutavad aga booking.com foorumis, et selle toad on lausa spartalikult lihtsad ja vajavad hädasti remonti. „Üks naeratus töötajatelt ei teeks ka paha,“ arvab üks puhkajaist.