Tõnu Endrekson: Viimane ettevalmistustsükkel enne olümpiat on looming, nagu noateral võimlemine.

Neljapaat viimistleb tähtsaks etteasteks tehnikat ja vormi Viljandi järvel, kus hea tiitlivõistlustel nõutava seisva veega harjuda. Treener Matti Killingu valjuhäälsete käskluste saatel lasid Kaspar Taimsoo, Tõnu Endrekson, Allar Raja ja Andrei Jämsä mõni päev tagasi nagu kahemehesaag ikka ühest järve otsast teise ja jälle tagasi.

Tõnu Endrekson, kas nüüd oma kolmandale olümpiale minnes on emotsioonid teised, kui enne 2004. aasta Ateenat ja 2008. aasta Pekingit?

Ateena eel oli ikka korralik värin sees. Nüüd tead juba, mis ees ootab, aga adrenaliin läheb üles ikka. Peabki minema.

Kõige hullem saab ilmselt olema 1. august, mil sõidetakse poolfinaal. Kõik on tugevad, kui kolme sekka ei saa, oled seitsmes kuni eelviimane, sest 13 paarisaeruneljast olümpiale lastigi.

Kui saame edasi, tekib kohe tuntav pingelangus ning 3. augustil finaalis anname tuld, kuidas suudame.

Millise neljapaaditulemusega teie arvates Eesti spordiüldsus rahule jääks?

Usun, et medaliga, aga ei kavatse jätkuvalt kommentaare lugeda. Tähtis on, et annaksime endast parima ja kui meie hooaja parim sõit annab näiteks kuuenda koha, siis pole midagi teha – vastased olid kõvemad.

Paha on, kui me ennast realiseerida ei suuda.

Kas praegune viimane ettevalmistus on vana tuttav rutiin või loominguline timmimine, noatera peal kõndimine?

Rutiin on talvel, kui füüsisele põhja laome. Nüüd on tegemist loominguga, kus võtame treeningu korraga ja püüame mitte üle pakkuda.

Noateral kõndimine on õige väljend.

Segab teid ka miski, ajab näiteks Andrei Jämsä vahepealne seljahäda paadikaaslasi närvi?

Andrei pärast ma ei pabista, meenutan, et nüüdsel olümpiakanalil Etonis saime 2006. aastal MM-pronksi ja ka enne seda oli Andreil selg ära. Ehk ajalugu kordub. Peaasi, et Andrei ise ei lase sellest end väga häirida.

Kas eksin palju, kui ütlen, et te neli olete väga erinevad – Endrekson kõige rahulikum ja leplikum, Taimsoo suurim jutumees, Jämsä kõige sirgjoonelisem ja põhimõttekindlam, Raja … tema kohta on raskem “kõige” öelda?

Allar on politseinik. Ei, palju need hinnangud mööda ei läinud. Laagris oleme koos, üksteisega harjunud, näiteks praegu elame ka ühes toas, aga spordiväliselt suurt ei suhtle, et näiteks käiks võistluste vahepeal üksteise juures grillimas. Niigi näeme palju.

Kes on pealik?

Kaspar Taimsoo kui eessõudja suhtleb pressiga ja on nii-öelda kapten.

On teil Londonis maksimumi saavutamiseks kõik nii-öelda viimase peal olemas? Paat, muu varustus, meditsiiniline teenindus, söögiraha ja muu?

Kõik on olemas. Selle taha me pugeda ei saa, kui miski untsu läheb.

Kuidas vaatate tagasi praeguse neljapaadi sünnile? Saanuks see sündida varem?

Ei ütleks, et neljane valuliselt sündis. Ja saanuks see kokku varem, poleks meil praegu kahelist olümpial.

Kas lootsite Pekingi hõbemedali järel kesta koos igiliikur Jüri Jaansoniga kesta Londonini ja vahepealne kolimine ühepaati oli Jaansoni loobumise järel sundkäik?

Ei, Jüriga me pikemaid plaane ei teinud, sest plaanide järgi elu nagunii ei lähe. Võtsin aasta korraga. Ühepaat ei olnud hädavariant, tahtsin seda tõesti. Ja ega kehvasti ju läinudki – 2010. aasta EMil juhtisin poole distantsist, lõpus olin viies ja Uus-Meremaal MMil üheksas. Huvitav oleks teada, mis positsioonil olnuks ma maailma ühepaadimeeste seas 2008. aasta supervormiga.

Kas neljapaadi sõidud on teid rahuldanud?

Häid sõite on olnud, stabiilsust veel mitte. Allatuult liigume paremini, vastutuult raskemini.

Kui meenutada, siis olümpia kvalifikatsioon Luzernis oli hirmus närvipinge. Edasipääsu oli vaid kahele, eksimisvõimalus puudus, kui kaotad, on kogu senine töö luhta läinud.

Mis ja kes teid Londonis, õigemini kahe sõidutunni kaugusel Etonis ootab?

Ilma võib seal igasugust olla, aga me oleme seal kaks korda võistelnud ja mõlemal korral edukalt – saime 2006. aastal MM-pronksi ja võitsime 2005. aastal MK-etapi.

Nõrku vastaseid olümpial ei ole, aga võidetamatuid meie jaoks ka mitte. Kõik on meis endis kinni. Ilm on eeldatavalt paha, loodame eelsõidust otse poolfinaali saada, sest kolm sõitu kulutab energiat vähem kui neli.

Londoni olümpia saab läbi – olete mõelnud, mis edasi?

Kindlasti jätkan individuaalsemalt treenimist, järgmisel aastal nii palju perest eemale laagritesse ei lähe. Millises paadis ja kellega sõidan – kõik variandid on võimalikud.

Kus ja millal sõudma sattusite?

Klassivend Janek Fridolin kutsus 1992. aastal tollasesse Dünamo baasi, tema oli ka mu esimene paariline, kellega 1993. aastal sain esimese noortemedali.

Esimene treener, kelle juures 20 aastat tagasi alustasin, oli Märt Lelle. Tollal meeldisid mulle ka jalg- ja korvpall, mingil momendil kippus sõudmine katki jääma, aga Lelle oli niisugune fanaatik, et käis mul kodus järel ja vedas uuesti sõudekasse.

Kellega paadikaaslastest olete kõige paremini kokku sobinud?

Hästi klappis meil sõit narvalase Leonid Guloviga, kes tunnetas paati väga hästi. Jüri Jaansoniga mõistsime võistlustel teineteist nii hästi, et tundsin poolelt tõmbelt, kui Jüri auru juurde lisada otsustas. Praegustest paadikaaslastest lähevad mu tõmbed kõige paremini kokku Kaspar Taimsooga.

Kas paadikaaslastega on juttu ka, mida Londonist tooma lähete? Või on see kõigile selge? Äkki hoopis tabuteema?

Mis siin jutustada, teeme tööd selle nimel, et medal saada, kogemuste korjamiseks me Londonisse ei sõida. Aga teame, et kõik konkurendid tahavad ka medalit.

CV

* Tõnu Endrekson on sündinud 1979. aastal Pärnus.

* Lõpetanud Pärnu Ülejõe gümnaasiumi ja 2003. aastal Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna.

* Eesti kaitseväe staabi- ja sidepataljoni kapral.

* Sõudmisega tegelnud alates 1992. aastast.

* 2001. aastal U23 maailmameister kahepaadis.

* 2005. ja 2006. aasta MM-pronks neljapaadis.

* 2007. aasta MM-pronks ja 2008. aasta olümpiahõbe kahepaadis.

* 2011. aasta EM-hõbe neljapaadis.

* London on Endreksonile kolmas olümpia.

* Peres kasvab kaks poega.