Pianist Klarika Kuusk naudib puhkust maal

Siia sõitis ta pere juurest Rootsist, selle asemel et minna viiulikunstnikust õe Kirsti Kuuse juurde Prantsusmaale. Enne jaani andsid nad duona kaks kontserti, ühe Suure-Jaani muusikafestivalil ja teise Voltveti mõisas, ning lendasid jälle teine teises suunas.

“Meil ei ole sellist kinnisideed, et peaksime suvel kontserte andma, aga tavaliselt teeme ühe või kaks kontserti välismaal ja ühe Eestis. Kirsti tahtis, et tuleksin Pariisi talle külla ja siis oleksime seal mänginud ühe kontserdi, kuid tundsin ennast niivõrd läbi olevat, et tahtsin võtta asjad ja tulla terveks suveks siia,” räägib Klarika mõtlikult, jälgides pilguga toaakna taga tuulepoiste tuuseldada jäänud sammaldunud vana õunapuud.

Sinisilmsed kiisud

Rohkem kui neli aastakümmet tagasi kinnistusid tollaste televaatajate mällu õed Kirsti ja Klarika, laste laulusaate “Entel-tentel” tähed. Kõik-tunnevad-kuulsuse eest “põgenesid” nad Moskvasse, lõpetasid seal alustatud erialal Tšaikovski-nimelise riikliku konservatooriumi ja suundusid oma teed.

Klarika elab Stockholmis, jätkab soolokarjääri, töötab klaverisaatja ja pedagoogina. Kirsti oli Helsingborgi sümfooniaorkestri alterneeriv kontsertmeister, elab perega Pariisis ja esineb mainekate orkestritega.

Öeldakse, et saatus segab kaarte ja meie mängime.

Üks saatuse visatud kaart tabas ühtehoidvaid õdesid viis suve tagasi, kui oli kokku lepitud Eesti Kontserdi egiidi all tähtis, karjääri mõjutav esinemine Tallinna raekojas. See jäi ära, sest poolteist nädalat varem põles Lääne-Virumaal Klarika suvekodu ja aknast alla hüpates vigastas ta selgroogu.

“See oli kõigi parameetrite poolest mulle kohutav pauk, nii materiaalselt, füüsiliselt kui psühholoogiliselt, just siis, kui tahtsin varjuda ja kartsin, et satun jälle rambivalgusesse, see juhtuski …”

Juhtunust aitasid Klarikal üle saada tahtejõud ja head inimesed, kes abikäe ulatasid.

Tagantjärele leiab privaatsust armastav naine, et see oli üks elu õppetundidest.

“Kõik see, mida sa kõige rohkem kardad, kõige rohkem vihkad, tuleb ikka kunagi kätte ja maksmise või ümberhindamise moment on väga vajalik, et saaksid elus edasi minna,” arutleb ta.

Emakeele kõrval vabalt rootsi, inglise, vene, itaalia ja hispaania keelt kõneleval Klarikal on klaveriõpetaja töö kõrval teda jäägitult haaravaid ja vahelduvaid harrastusi, näiteks Siberi tõugu Neva Maquerade kasside kasvatamine.

“Muretsesin esimese kassi siis, kui minu poeg jäi kogu aeg kooli hiljaks sellepärast, et suhtles kooliteel mingi kassiga. Lugesin kirjandust ja leidsin, et Siberi kasside hulgas on ilusad siniste silmadega kiisud, ja esimese ostsin Moskvast, nii et sellest meie kasside kogudus alguse saigi.”

Klaveriõpik mõttes

Vanemaid pidi võttes on Klarika kolmanda põlve pedagoog ja tema Moskvas balletiartistiks koolitatud pojal on ema sõnade järgi eeldusi saada oma eriala õpetajaks.

“Leian, et igal inimesel on elus oma koht, see tuleb lihtsalt leida, pead oma kohal tegema nii palju, kui suudad, andes endast parima,” räägib Klarika vaikse, kuid enesekindla häälega samal ajal kui madallennuga vihma ennustavad pääsulinnud hüüatavad väljast tuppa jutu sekka vidiit-vidiit. “Võib-olla see õpetajatöö ei ole muusikule kõige loomingulisem, kuid mulle ta istub selles mõttes, et mul on perekonnast juba õpetaja vaimsus.”

Klarika on klassikalise muusika õpetaja olnud ligi 30 aastat. Tal on Stockholmis oma kool ja ta muretseb selle pärast, et algajatel ei ole eakohast klaveriõpikut ja lapsed elavad aina rohkem tehismaailmas.

“Klaveri harjutamine on suur töö ja distsipliin, see ei ole alati lõbus ega meeldiv tegevus,” nendib Klarika, kes hakkas klaverit õppima seitsmeaastaselt. “Aga lapsed lähevad koju, teevad arvuti lahti, vajutavad nupule ja muusika mängib – midagi ei ole vaja endal teha. Mina ei tunnista elektriklaverit, aga inimestel ei ole kodus ruumi pärisklaveri jaoks, mis on tehtud looduslikest materjalidest, mis resoneerivad ja hingavad, vastavad inimese kehale ja mõtete ülekandmisele paremini kui mingisugune plastmassist värk.”

Kui oleks tema võimuses, ostaks ta kokku klavereid, et neid ei põletataks nagu prügi. Teeks korda, sest maksimaalselt 15-20 aasta pärast lähevad klaverid jälle väga hinda, tehnilisest revolutsioonist tüdinenute hulgas. Maakodus ei kasuta Klarika internetti ega vaata telerit, kuulab vaid raadiot ja klassikalist muusikat.

Oma klaveriõpiku teeks ta lastele vastuvõetavas formaadis, et seda oleks mugav asetada noodipuldile nähtavasse kõrgusesse. Suure trükikirjaga, jätaks ruumi joonistamise ja nootide kirjutamise jaoks, teooriaga kokku käivate ülesannete lahendamiseks. Seega väldiks seda, mis tal endal on kasutusel olevatele õpikutele ette heita, ja lisaks sinna mõne enda loodud klaveripalagi.

Lillede ori

Elutoa lauale vaasi on Klarika sättinud kireva suvelillede kimbu ja üks heinakuine võilillgi ilutseb nende hulgas. “Entel-tentelis” laulis koolieelik Klarika sellest, kuidas kollakate juuste ja veidi lühikese rohelise kleidikesega võilill õuele eksis.

“See õis vaatas mulle keset õue otsa. Mis tal häda on, sobib siia,” heidab suurlinnaelu pingeid maandav ja ülesuhtlemisest toibuv jutukaaslane lõbusalt pea kuklasse.

Sobib!

“Mingil etapil elus tuleb selline tunne, et tahaksid tunda heina lõhna, süüa oma maasikaid ja mullas sorgeldada, lilli kasvama panna, neid kasta, rohida … Armastan lilli ja taimi ja ma ei tea, kas seda saab telepaatiaks nimetada, aga tulin maale, sest tundsin, et mu lilled vajavad mind.”

Kui pealinnas sirgunud Klarika näeb kusagil janusse jäetud lilli, olgu või suures kaubamajas, palub ta vett, et neid kasta, aidata.

“Nii et olen lillede ori,” teatab ta lõbusalt, tõuseb, sätib eeskoja aknal lopsakate pelargoonide potte ja istub trepile, mille kõrval kasvavad Eesti põliste maakodude kellukad ja käokingad.