Möödunud nädalavahetusel tuhandeid inimesi kokku toonud Baltimaade suurimaid ja kirevamaid muusikafestivale „Positivus“ üllatab iga aastaga aina enam ning rahvast oli taas rohkem kui mullu.
Positivuslasi mudamülkad ja vihmasadu ei murdnud
Korraldajate soovitused võimalikult mugavaks kohalejõudmiseks pidasid paika: kella viie paiku hakkasid tõepoolest nii auto- kui inimjärjekorrad pikenema, kuid ootusärevuses ja heatujulisi positivuslasi ei paistnud see morjendavat.
Kogu inimnätsu seast lontumatelgi kulus autoga Salacgriva jõudmisest telgivaiade maasse sutskamiseni kõigest paar tundi. Kes higistada viitsis, sai arvatavasti vähem kui tunniga peamiste administratiivtoimingutega ühele poole, hoolimata sellest, et nii mõnelgi artistil, ajakirjanikul ja melomaanil nappis infot, millist värvi käepaeltega telkimisalasse sisenemine lubatud on.
Tülpinud piletimüüjaid ei paistnud külastajate segadus karvavõrdki häirivat. Üllatavalt aktsendivabas inglise keeles “I don’t know” hääldamine oli suurel osal müüjatest kenasti selgeks harjutatud. See-eest oli sõbralik festivalipublik aldis jagama informatsiooni, mida enda jaoks vähegi oluliseks peeti.
Fekaaliavangardistide kohati üllatava värvikusega jagatud soovitusi, millal ja milliseid välikäimlaid tasuks külastada, võis telkla igalt kohvinimeliselt tänavalt kuulda ohtralt.