Kadri Simson: Kas anda võõrale laenule raha või allkiri?

Kadri Simson
, riigikogu liige (Keskerakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kadri Simson.
Kadri Simson. Foto: Erakogu

Kesksuvine Pärnu ei ole just kõige parem paik poliitikajuttudeks, kuid et Pärnu Postimees on ikka siitkandist valitud riigikogulastel valvsalt silma peal hoidnud ja soovis nüüdki valijatele aruannet senitehtust, otsustasin rääkida neist arengutest, mis kevadest edasi sügisesse kanduvad: vastuseisust Eestile võlakohustuste võtmisel, elektrihinna tõusu probleemist ja plaanist maha müüa riigiettevõtted.

Eurotsooni riskid

Eesti parlamendis tehakse arvukalt otsuseid, mis otseselt mõjutavad meie kõigi igapäevaelu. Viimasel ajal on kõige enam vaidlusi toimunud Eesti piire ületavate otsuste üle ehk täpsemalt meie osalustingimuste üle euro abipakettides.

Kui Eesti ühines eurotsooniga, räägiti riskidest väga vähe. Mainiti küll kaasnevat hinnatõusu, aga vajadusest oma eelarvega teiste riikide laene garanteerima hakata ei kõneldud. Tegelikkuses saime eurogrupi liikmeks ajal, mil kriisinõupidamised on muutunud tavalisteks ja seitsmeteistkümnest euroriigist viis on ise abivajajateks osutunud.

Sel suvel arutas riigikohus küsimust, kas Eesti põhiseadusega on ikka kooskõlas anda üle miljardi euro ulatuvas mahus garantiisid laenudele, mille väljastamistingimustes meil suurt kaasarääkimisõigust pole. Häältega kümme poolt ja üheksa vastu selline õigus riigikogule anti. Riigikohtu enamus leidis, et riigikogu enamusel on õigus võtta poliitilise otsusena Eestile väga suuri finantskohustusi ja seda isegi siis, kui sellised otsused võtavad järgmistelt valitsustelt võimaluse omalt poolt teistsugust poliitikat ajada.

Küll manitseti, et 2003. aasta Euroopa Liiduga ühinemise referendumil rahvalt saadud mandaat hakkab ammenduma ja pidevaks volituste äraandmiseks Euroopale vajab valitsus rahvalt mandaadi värskendamist.

Vaidlus, kes ja kuidas otsustab Eesti riigile võetavate kohustuste üle, on kestnud riigikogus pikemat aega.

Kui möödunud aasta sügisel soovis valitsus esimest korda kiirmenetlusega heaks kiita Eesti osalemise Euroopa finantsstabiilsuse fondis (EFSF), siis kinnitati, et suuri riske pole, sest me ainult garanteerime võõraid laene.

Talupojatarkus ütleb, et kui annad käenduse, siis arvesta võimalusega, et laenaja kohustused võivad halbade asjaolude kokkulangemisel sinu õlule langeda. Vaatamata Keskerakonna vastuseisule, otsustati selle aasta alguses anda Eesti-poolne käendus ennast lõhkilaenanud Kreekale.

Kreeka arutelul kinnitas rahandusminister Jürgen Ligi, et ega me oma raha niisama kingi, Kreeka peab täitma kindlaid tingimusi. Nüüdseks on teada, et Kreeka pole neid tingimusi täitnud.

Rahandusminister ei räägi enam sellest, miks ta veebruaris parlamendile lubatust taganenud on, vaid teatab, et parlamendis polegi vaja laenutingimusi arutada, see olevat tühipaljas edvistamine.

Uued käendused

Olen sel suvel osalenud riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni koosolekutel, millel arutatakse juba uusi käendusi. Seal on mulle tekkinud selge arusaamine, et praegune valitsus tahab teha kaalukaid otsuseid salaja.

Komisjoni istung on kinnine, selles toimunud aruteludest ei saa teada ei ajakirjanikud ega valijad. Paraku on sellises komisjonis vaja valitsusliidul vaid kümmet häält, et oma otsused läbi suruda. Nii sündis otsus minna garanteerima Hispaania uut laenu.

Minu meelest on selline teguviis vale ja parlamendi tasalülitamise vastu peaks seisma mitte ainult opositsionäärid, vaid samuti riigikogu vaikiv enamus, kelle häältega ülbelt tegutsevad ministrid oma positsioonidel ju püsivadki.

Seni, kuni IRLi ja Reformierakonna riigikogu liikmed sellise ülerullimisega lepivad, tuleb aga omalt poolt teha kõik komisjonide töö tõhustamiseks. Seetõttu vahetasin sel aastal oma komisjoni kuuluvust, lahkudes väliskomisjonist ning liitudes rahanduskomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoniga.

Augustis ootavad meid ees erakorralised istungid ja seal toimuvatel aruteludel on suur kaal. Mina leian, et Eesti riigi jaoks ei ole selliste kohustuste võtmine õiglane. Igaüks, kes hääletab selle poolt, et Eesti riik osaleks 1,3 miljardi euroses käendamisotsuses, peab olema võimeline ütlema, kust see kohustus kaetakse. Kas satuvad ohtu sel aastal riigistatud töötukassa ja haigekassa reservid või plaanitakse maha müüa riigiettevõtted?

Rege rauta suvel

Ajal, mil kogu Eesti suveilmu naudib, on valitsus asunud läbi töötama plaani riigiettevõtete müügiks. Juttu on olnud Eesti Energiast, mille võileivahinna eest müük õnnestus mäletatavasti sajandivahetusel ära hoida. Energiaettevõte on aastatega teeninud riigile tublisti dividenditulu. Ees ootav elektrituru avanemine teeb ta veelgi kasumlikumaks.

Eeloleval talvel on kõiki Eesti majapidamisi ootamas elektrihinna tõus. Valitsus püüab seda esitada paratamatusena, mille toob kaasa elektrituru avanemine. Kuid elektrihind koosneb viiest suuremast komponendist ja neist neli on otseselt valitsuse otsustega mõjutatavad.

Mind, nii nagu paljusid Eesti inimesi, pani hämmastama, et kui Rootsi tegi Euroopa Liidule taotluse elektrituru avanemise üleminekuajaks, sest hinnatõus oleks elanikele liiga koormav, siis Eesti valitsus midagi niisugust oma inimeste kaitseks ei palunud.

Vastupidi, lisatud maksudki on kordades kõrgemad, kui Euroopa Liidu alammäärad nõuavad. Nii näiteks on igale elektri kilovatile lisatud neli ja pool korda enam aktsiisimaksu kui lõunanaabrite lätlaste juures.

Keskerakond algatas seaduse, mis laseks elektriaktsiisi alandada miinimummäärani. Sellest võidaks keskmine pere, kes tarbib kuus umbes 300 kWh elektrit, aastas 15.12 eurot. Kuigi see tundub esmapilgul väike võit, siis olukorras, kus inimeste kodukulud on viimase aasta jooksul niigi 40 protsenti kallinenud, on see paljudele peredele siiski oluliseks abiks.

Eurostati värske statistika näitab, et euroala riikidest on hindade kasvutempo olnud viimasel ajal kõige suurem Eestis. 12 kuu keskmine hinnatõus oli Eestis kogu Euroopa kõrgeim – 4,8 protsenti.

Liites sellisele tendentsile veel 2013. aastal toimuv elektrihinna tõus, mis toob endaga paratamatult kaasa kõikide teiste kaupade ja teenuste hinnahüppe, võib vabalt juhtuda, et jäämegi Euroopa hinnatõusu meistriks. Kui aga teadlikult makse vähendada, on võimalik hinnatõuse pehmendada. Selleteemalised vaidlused ootavad meid parlamendi sügisistungil.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles