Loomariigis on eri liikidel kombeks vastuseks ebameeldivustele reageerida enam-vähem üheselt. Jaanalind peidab pea liiva alla, patustanud koerakutsikas tõmbab saba jalgade vahele ja tuppa teinud kass vaatab teolt tabamisel peremehele haledalt otsa. Kõigi, välja arvatud jaanalinnu puhul, näitab see hoolivust peremehe suhtes.
Seda võrdlust on hea kasutada Pärnu bussiliinide reorganiseerimise ja linnapea ning abilinnapeade puhkuste valguses. Peaks ju linnapea ja abilinnapeade peremeheks olema pärnakad, kelle heaolu, mille juurde kuulub bussiliikluski, peab olema linnavalitsusele esmatähtis. Kas aga on?
Linnavalitsuse kõneisik väitis Pärnu Postimehe veergudel, et bussiliikluse muutmisel on teavitustöö olnud tasemel, arvestatud on pärnakate kõiki vajadusi. “Inimestel on pool aastat olnud piisavalt võimalusi uute liiniplaanidega tutvumiseks,” kirjutas Pärnu linnavalitsuse avalike suhete nõunik Maria Murakas-Ollo (vt “Pärnakaid on bussiliinireformist informeeritud”, PP 26.07).
Murakas-Ollo rääkis kirjatükis infovoldikutest, uutest sõiduplaanidest, mis peatustesse riputatud. Kõik on korras! Mida muud oleks ta palgatöötajana kirjutada saanudki? Pärnakaile ja linna külalistele nii olulise muutuse rakendamisel otsustasin opositsioonis oleva linnavolinikuna kontrollida, kui olulisi hüvesid muudetud sõiduplaanid inimestele toovad.
Komöödia Tallinna maanteel
Vaatame esmalt, kuidas on ikkagi on toimunud see paljukiidetud teavitustöö uuele korraldusele üleminekul.
Tallinna maanteelt kesklinna suunas asuv bussipeatus oli saanud laupäevaks juurde pikalt kollaseid siksakjooni. Ootajad, nähes bussi sõitmas peatuse poole, hakkasid harjunud kohtadele liikuma. Kuni ...
Kuni buss kiirendas ja põrutas silla poole edasi, jooksev inimparv bussi taga ajamas. Nende seas oli nii eakaid daame kui lapsevankriga ruleerivaid noori emasid. Kokku oli bussile ajujahi pidajaid 20-30 inimese ringis.
Pean kurbusega tunnistama, selline süžee oleks olnud naljakas, kui seda oleks presenteerinud komöödiasõus varalahkunud Benny Hill. Kuid see ei olnud naljakas. Ootekojas olid küll uued, paljudele arusaamatud sõiduplaanid, samal ajal üleöö paigutatud ajutised bussipeatuse sildid lamineeritud paberkattega tekitasid enamikus uudistajates nõutust.
Linnapea-abilinnapea on selle olulise reformi ajal, mida pärnakatele on nii edukalt tutvustatud, jaanalinnu kombel pea liiva alla peitnud ehk puhkusel.
Vee tänava kurioosum
Tallinna maantee bussipeatus polnud erand. Peatuseks muudetud Vee tänava kortermajade esine, kust puudusid ootekojad ja busside väljumisajad, tekitas rohkemgi kui nõutust.
Mulle kui linnavolinikule põhjustas enim arusaamatust seik, miks vana bussipeatuse ootekodasid pole ümber tõstetud. Linnavõim on ju pool aastat edukalt tegelnud bussiliikluse reformimisega! Kindlasti „arvestati“ reformi elluviimisel Vee tänava kortermajade elanike ja hooneis asuvate äride huvidega.
Siingi paneb hämmastama linnavõimu hoolivus. Hoolivus, mida linnavõimust enam näitas üles ajakirjanik Teet Roosaar, kes abivalmilt lippas teisaldamata jäänud ootekojas platseerunud vanaprouale üle tee teatama, et buss sealt enam ei välju.
Veel ühe tähelepanekuna märgiksin siinjuures linnavõimu üht põhjendust, miks “edukalt” korraldatud reform üldse ette võeti. Nimelt sooviti ära hoida busside üksteise sabas sõitmist. Nüüd võib juba igaüks ise öelda, kas rahvale on valetatud.
Väidan, et vähemalt laupäeval sõitsid lõõtsbussid armunud sajajalgsetena üksteise sabas.
Märgatavalt on suurenenud lõõtsbusside täitumus. Siin võib tõesti rääkida kokkuhoiust. Kandvatesse ja harvendatud või jagatud liinidesse – kuidas keegi soovib nimetada – suunaga turule ja haiglasse olid inimesed laupäeval kiludena karpi litsutud.
Karpi litsutud inimeste seas viibimisel on üks hea omadus. Paremini kui kommentaarium internetis, paremini kui paljukiidetud ametlikud kohtumised valijatega, kus viibib maksimaalselt viis inimest, kuuleb rahva häält bussis.
Rahva hääl
Bussis kuuleb linna tõeliste peremeeste – vähemalt nii väidetakse Eesti Vabariigi põhiseaduses –, Eesti rahva arvamust hetkeolukorrast. Linnapea Toomas Kivimägi sai valmistel üle 5000 hääle, niisiis tema teab. Kas siiski teab?
Kui vanem proua kirub uut sõiduplaani ja on arusaamatuses, miks peab Raekülast turule või haiglasse saamiseks ümber istuma, on see rahva arvamus.
Kui eakad prouad muudetud bussiliikluse valguses isekeskis arutavad, et Eesti ja eriti Pärnu pensionär on vaene ja rumal ning nende käekäik ei huvita kedagi, on see rahva arvamus.
Rahva arvamuseks tuleb pidada sedagi väidet, et linnas on olukord hullem kui sõja ajal, sest linn on pimendatud ja pätid jooksevad vabalt ringi.
Lõpetuseks peab rahva arvamuseks pidama jälle kord bussis korduvalt kuuldud väidet, et linnavalitsust ei huvita toimiv bussiliiklus, sest nemad sõidavad ju Volvoga.
Head linnavalitsejad, võtke ette ja sõitke – ei, mitte valimiseelse PR-kampaania raames – bussiga, proovige jõuda mugavalt ja õigeks ajaks punktist A punkti B. Ja peaasi: kuulake! Kuulake seda, mida arutavad isekeskis bussis sõitvad linnakodanikud, kes on teie ülemused. Kas sellele järgneb jaanalinnuefekt või kassipojana tunnistate oma eksimust ja proovite olukorda parandada, see on juba teie otsustada.
Humoorika lõppkokkuvõttena meenutaks siin, kuidas omaaegne abilinnapea Peeter Saunpere Pärnus liikluskorralduse päästjaks sai. Mäletate, endine linnapea Mart Viisitamm muutis ühel ristmikul valgusfooride töökorraldust. Tekkinud segaduse lahendas inimeste palvel Saunpere, taastades endise liikluskorralduse ja pälvides ühtlasi kangelase oreooli. Kes teeks Saunperet linna bussiliiklusega?