Rannakülas kangastub noorusaeg Leningradis

“Ma sõin hiljem 50 aastat kõike leivaga, ka makarone, see leivaisu oli ajus kinni,” räägib Leningradi blokaadi üle elanud Irina Bõkova, penisonipõlve jõudnud matemaatikaõppejõud, kes korrutab komakohtadega arve siiani varmalt peast.

Eestisse tuli aspirantuuri lõpetanud ja mäeinstituudis tudengitele matemaatikat andnud Irina esimest korda 1950ndatel laevaehitusinsenerist abikaasa Vladimir Bõkoviga, kellele pakuti Tallinnas õppejõu kohta.

Aastaid hiljem taas Eestimaal laiemalt ringi vaadates armusid nad sellesse Audru kandi väikesesse külakohta, kuhu rajatud aias kasvab poolsada tulbisorti ja aknast on meri nagu käega katsuda.

Võrgukuurist kodu

Köögi ja paari toaga maja on ümber ehitatud kolhoosiaegsest võrgukuurist. Silikaatkest selle ümber näib tugev, kuid hoonet ei pandud omal ajal püsti elamiseks, vaid kaluritele nende püügivahendite hoidmiseks.

“Võrgukuur oli kolhoosi bilansis ja anti alguses meile rendile, kolhoos lubas teha siin ümberehituse, terve nimekiri pandi töödest kokku, aga siis lõppes majandite aeg ja tasapisi tegime ise remonti. Kõige hullem oli see, et seinad ei pidanud sooja, küta nagu õue,” seletab majaperenaine ja tema hääles pole kübetki etteheidet.

Võib-olla sellepärast, et õppejõuna ja mehe tööst olenevalt on ta pidanud kohanema eluga nii põhjapolaarjoone taga Vorkutas kui üliniiske kliimaga Vietnamis.

“See on vertikaali pidi võttes, aga horisontaali pidi saab ka võtta, Eestist Uuraliteni,” nendib üheksandasse kümnesse jõudnud jutukaaslane ja tema suured sinihallid silmad on kõnekad nagu elugi, mida Volga kõrgustikul tööstuslinnas Penzas sündinu on kogenud ja näinud.

“Kas olete olnud Vene saunas? Ei ole? Vietnamis istusime kogu aeg nagu saunalaval, meie naabrid olid Timirjazevi akadeemiast ja Leningradi ehitusinstituudist, mina olin seal oma kolme lapsega, mees pidas ülikoolis loenguid. Tuulutasime koos riideid, sest need vettisid läbi – seal on õhuniiskus väga kõrge, mõnes piirkonnas isegi kuni 80 protsenti.”

Ta teab, et nurisemise asemel tuleb otsida võimalusi olukorrast üle olla. Näiteks Kabriste kodust on tal lähema poeni paar kilomeetrit. Esmatarbekauba ostmise mugavuse ukse alla toonud kauplusautode aeg on maal igavikku vajunud ning Irinat aitab Audru valla koduhooldaja ja Lindi külaseltsi esimees Marge Massa. Peterburist on suveks ema juurde sõitnud vanim tütar Natalja, blokaadijärgne esiklaps, hariduselt insener.

Leningradi rõngas

Leningradi riiklikku ülikooli astus Irina 1938. aastal. See oli Stalini Venemaal poliitiliselt keeruline aeg ja neiu teadis, et vanematest ja sugulastest ei räägita, sest liigne sõna võis tuua pahandusi. Seda enam, et suguvõsa oli seotud inimestega, kes jäid repressioonide armutute hammasrataste vahele.

Matemaatika teaduskonda tegi Irinaga samal ajal sisseastumiseksameid Vladimir Bõkov, kuid linnas avati lennundusinstituut ja hea jutuga agitaatorid värbasid noormehi sinna. “See noormees läks ka,” ütleb ta nagu lauset raamatust.

Sõja puhkedes saadeti Irina kooli- ja ülikoolikaaslased, noored mehed, Leningradi ümber kaevikuid kaevama ja siis rindele. Ülikool evakueeriti, kuid Irina pere jäi linna, mille ümber sulgus vaenlase piiramisrõngas 12. septembril 1941 ja avanes kahe aasta ja nelja kuu pärast, 27. jaanuaril 1944. Hinnanguliselt suri blokaadi ajal nälga üle 640 000 leningradlase, kes puhkavad Piskarjovi kalmistul leinava ema kivisse raiutud kurva pilgu all nagu ka üle 100 000 linna kaitsja.

“Mingit paanikat ma ei mäleta, peamine oli see, et ei lastaks sakslast Leningradi, aga ma imestan siiani, kuidas see blokaad üle elati. Meie kodu oli Vassili saarel, kui algas nälg, ei toodud mõni päev leiba, vett hankis kes kust sai, küttesüsteemid ei töötanud.”

Irina jutu järgi sõltus raskustele vastupidamine sellestki, kus sa elasid, milline oli sinu haridus, kuidas suutsid säilitada optimismi ja heasoovlikkuse.

Sakslased pommitasid Peetri rajatud suursugust linna selle põlvili surumiseks. Üks pomm kukkus sõna otseses mõttes selle korteri seina taha, kus elas Irina lähedastega. See õõvastav vihin, millega hävitusjõud neist lõhkemata möödus, on tal siiani kõrvus.

Armastus hospidalis

Ümberpiiratud suurlinnas oli suve kergem üle elada, sest kõhutühjuse kõrval ei olnud siis teist piina, külma.

“Külmaga seisis linnas transport, kolisime Nevskile tädi juurde kokku, väikesesse tuppa, tal oli seal ahi, käekotiga tõime vanast korterist kõike, mis kütta andis, ligi neli kilomeetrit tuli käia. Aga liigne tahtmine oli iga päev ahju tuld teha ja kui talvel oli juba seitse kraadi toas sooja, oli see luksus.”

Sõja puhkedes läks esmaabikursused läbi teinud üliõpilane Irina esmaabibrigaadi ja turgutas neid, kes tänavatel kokku vajusid või mujal abi vajasid.

Ühel päeval 1943. aastal sai neiu kirja sõjaeelsete sisseastumiseksamite aegselt tuttavalt Vladimirilt teatega, et ta on haavatud, lebab Leningradis hospidalis ja tahab teda näha.

Aasta hiljem, pärast 900 piiramisrõngas elatud päeva, oli Neeva kaldale rajatud linn vaba ja nad abiellusid. Perre sündis kuus last, kellest viis tüdrukut-poissi kasvas üles ja leidis suguvõsa tavasid järgides oma raja.

“Mees armastas väga Eestit ja igal suvel olime siin, ta suri 1990 ja puhkab Audru kalmistul,” mainib naine mõtlikult.

Väärikas „blokadnik“

Peterburi kõrgintelligentsi kuulunud suursuguse sisemise hoiakuga Irina tahab blokadnikuna – nii öeldakse Leningradi blokaadi läbielanute kohta – rääkida ikka ja jälle muust kui need üliinimlikku vastupidamist nõudnud aastad. Temasuguseid blokadnikke elab näiteks Pärnus paarikümne ringis ja Tallinnas tegutseb saatusekaaslasi ühendav selts.

Pensionärist naerusuine tütar sätib köögilauale sülearvuti ja hakkab suguvõsa päritolu uurinuna näitama fotosid, millelt vaatavad vastu just nagu Tšehhovi näidendite kostümeeritud tegelased. Naised ja mehed, lapsed, seltskondade kogumid häärberite treppidel. Üksteise järel tulevad ekraanile töösturid, konstruktorid, õppejõud, vaimu- ja kultuuriinimesed. Nendegi näod, kellest muutunud oludes võib avalikult kõnelda ja kelle kohta avanevad arhiivid.

“Kujutage ette, mu isa töötas Uuralis metallurgiatehases, kuhu olid sisse istutatud terved suurte puude alleed ja kohalikele tehti sinna ekskursioone,” jutustab Irina, kui pildi vaatamise järg jõuab vanemateni. Nendeni, kes talle koduse kasvatusega sisendasid väljapeetust, tasakaalukust ja tarkust mõista liigselt öeldud sõna jõudu.

“Olen elu jooksul elanud paljudes kohtades, õpetanud eri rahvusest üliõpilasi ja mingeid rahvusküsimusi ei kerkinud kunagi esile, Eestis elades ja siia jäädes ei ole ma mõelnud, et see on võõras riik, armastan seda nagu oma kodumaad,” räägib Irina Bõkova ja tõuseb, et minna pildistamiseks koduõue, kuhu postitatud kirjadele kirjutatakse valla ja küla kõrval aadressiks Armas maja.