Üks tõmbab laia pintsliga küljelaudu, teine on külili maas, sest nii pääseb kiilule ligi, ja kolmanda higist pärlendav pea kerkib aeg-ajalt paadi sisemusest.

Mõni meeter eemal, lõõskava päikese käes, annab meestekolmik lappaja ümber tööle pihta. See ei ole laupäevak Pärnust 45 kilomeetri kaugusel Kihnu saarel, vaid kutseliste rannakalurite harjumuslik töö enne sügisräime püüki. Mis sest, et kaks sügist, 2010 ja 2011, pole nad merele saanud, sest lubatud jagu on enne täis püütud. Aga valmis peab olema – igaks juhuks.

“Parkisime oma paadid siia, kui kevadräimepüük lõppes, 17. mai oli viimane püügipäev, nüüd ei tea, kas võrguräime kvooti antakse, aga valmis peame olema,” räägib Valdo Palu, kes on rannakalur olnud paarkümmend aastat.

Kaks räime ei võrdu üks

Võrguräim ütlevad kihnlased sügisräime kohta, kes hakkab Saaremaa lõunarannikul ja Kihnu madalikul kudema augustis ning on kevadise räimega võrreldes suurem, rammusam, peakujult nagu heeringas.

Seda suud vett jooksma ajavat leivakõrvast soolavad kihnlased tünni, keedavad kartuli kõrvale, vahetavad kehtiva raha vastu. Esialgu vaid mõttes või õigemini lootusega, et põllumajandusministeeriumist 3. augustil kooskõlastusringile saadetud valitsuse määruse muutmise eelnõu saab toetuse ja väikesemahuline sügisene räimepüük on võimalik.

“Kui meie ise teeks aasta üle otsuse, teaks, kas püüame räime välja kevadel või sügisel,” ütleb 30 aastat kutseline kalur olnud Arne Vahkel.

Paraku ei jaga kvoodiandjad Eesti rahvuskala juures seda kudemisajast tulenevat eripära ja kui kevadel kihnlaste ja manijalaste nina eest räim merest välja tõmmatakse, ongi jagu täis. Nii nagu juhtus lehekuus. Põllumajandusminister peatas räimepüügi Pärnu maakonnas oma käskkirjaga 17. maist. Selleks ajaks oli Liivi lahest välja tõmmatud 4959 tonni räime ehk 90 protsenti lubatust. Seejuures tõmbasid lõviosa loomusest mandrimehed, sest Pärnu laht soojenes varem ja kalaparved liikusid Kihnu alla hiljem.

“Kui selliseid aastaid on veel, et soojaks läheb varem, saab ka räim varem otsa,” nendib paarkümmend aastat rannakalurina töötanud Aivar Pajumaa.

Mehed arutavad, et räimepüügikvoot tuleks jagada kastiloa ehk seisva kastmõrra peale, see oleks ühtlasem ja õiglasem ja siis teaks igaüks aega planeerida ega peaks tormama võidu nagu olümpial.

“Sügisräim on räimekvoodis arvestatud, ent viimastel aastatel on Pärnu maakonnale eraldatud lubatud saak välja püütud juba kevadperioodil,” kinnitab Lambing, põllumajandusministeeriumi kalapüügi korralduse ja andmete analüüsi büroo juhataja.

Põllumajandusministeeriumil ei ole võimalik püüki peatada enne, kui lubatud saak ammendub 90 protsendi ulatuses.

“Igapäevane püügistatistika on ministeeriumi kodulehel kaluritele operatiivselt kättesaadav, kuid väga palju kasutatakse võimalust püügiaruandluse esitamiseks 48tunnise viivitusega,” selgitab Lambing. “See tähendab omakorda, et kui ministeerium on püügi peatanud, laekub toimunud püügi kohta täiendavaid andmeid, mis näitavad sageli püüki nii suures ulatuses, et maakonnale eraldatud maksimaalne lubatud saak osutub üle püütuks.”

Kalandus seob põlvkondi

Palu jutu järgi on kihnlased püüdnud ikka 1100-1200 tonni räime aastas, kuid tänavu oli kevadräime püük terve saare peale vaid 350 tonni.

“Hülgeid, kormorane ja riigiametnikke – neid tuleb meil juurde, aga kalu jääb vähemaks,” hindab Pajumaa pisukest jutupausi tehes olukorda.

Kihnus ja naabersaarel Manijal sööb kutselise rannakaluri leiba ligi 70 meest. Kihnus on kaks kanget naiskaluritki ja meestega kokku on ümmarguselt kümnendik saare elanikest kalurid. Räimepüügil käivad neist pooled, nelja brigaadiga. Ülejäänute võrkudesse liigub peamiselt ahven.

“Iga aastaga läheb mehi välismaale tööle, et naist ja lapsi ära toita,” mainib Pajumaa.”Iga kaluri ümber on kaks-kolm abilist, naine ka, kes aitavad võrke läbi sebida, kala välja võtta, parandada. Kui kala ei ole, ei saa ka teine pool sealt midagi.”

Riigil on odavam toetada kihnlaste ja samasse piirkonda jäävate manijalaste soovi saada oma räimepüügikvoot ja hoida hääbumast põlvest põlve meestele omane elukutse, selle asemel et hakata maksma sotsiaaltoetusi.

“Kunagi ammu pandi protsendid paika, selle järgi on 70 protsenti traalipüüki ja 30 rannapüüki, laevas on kaks-kolm meest ja efektiivsus suurem, aga sotsiaalse poole pealt oleks rannapüük parem ja kui meil on kindel kvoot, saame kindla sissetuleku ja paate uuendada,” seletab Palu.

Kihnu kalurite noorim kakuam on 10-, järgmine 15aastane ja selle renoveerimisele kuluks ümmarguselt 50 000 eurot. Euroopa Liit ei anna toetust uute kakuamide ja lappajate muretsemiseks, nende uuendamine on aga nii kallis, et homse ees kindlustundeta kaluritel pole julgust omaosaluse tasumiseks laenu võtta.

“Igat senti pead rehkendama, sest kütused, võrgud ja paadid on kallid,” räägib Vahkel. “Kihnu mehed jäid ilma rahata oma meeste pärast, meitel pole siit kuskile minna, nüüd peame lootma, et merest raha tuleb,” viitab ta Kihnu külmhoone pankrotile, misläbi müüdud räime eest kohalikel nahk üle kõrvade tõmmati.

Aga UNESCO pärandkultuuride nimistusse kantud Kihnus ja Manijal kui ühtses Kihnu kultuuriruumis on rannapüügil mainimisväärne tähtsus suulise ja vaimse pärandi säilimise ehk siis põlvest põlve edasiantud kihnu keele ja kördi triibumustrite tähenduslikkuse kõrval.

Seda rõhutab SA Kihnu Kultuuri Instituut kirjas põllumajandusministrilegi. Sihtasutuse nõukogu esimehe Mark Soosaare ja juhataja Silvi Murulaugu allkirjaga läkituses rõhutatakse, et ühise räimepüügikvoodi määramisel tuleb osa sellest jätta sügisese võrguräime jaoks.

“Tänase jaotuse korral kvooti sügispüügiks ei jää, mistõttu on kihnu kultuuri juurde kuuluv ajalooline traditsioon katkenud,” märgitakse kirjas. “Tarvis on luua kindlustunne Kihnu saarestikus elavatele kutselistele kaluritele, et nende peredele vajalik teenistus on riigi poolt tagatud.”

Rahvuskala eest ja ümber

Nii nagu Eesti elu üldse, otsustatakse meie rannakalurite võimalik saak Brüsselis. Euroopa Liit kehtestab liikmesriikidele kvoodi, lähtudes nende vahel ajalooliselt kujunenud suhtarvudest, räimeressursi olukorrast piirkonnas ja teadussoovitustest. Eesti valitsus kehtestab selle piirides iga-aastased püügivõimalused kalalaeva kalapüügiloa ja kaluri kalapüügiloa alusel püüdjatele.

“Viimasel kahel aastal on rannapüüdjatele lubatud saagi kehtestamisel võetud aluseks Pärnu maakonna ja Saare maakonna kalurite vahel saavutatud kokkulepe,” selgitab Lambing.

SA Kihnu Kultuuri Instituudi toimetatavatele kihnukeelsetele uudistele tuginedes mainib Soosaar, et kalurite arvates võiks Manija ühe brigaadi räimekvoot olla ligi 400 tonni ja Kihnu nelja brigaadi kvoot 4x400 tonni aastas, seega 1600 tonni.

“Oleme arvamusel, et nimetatud 2000 tonni ei tohiks ära võtta Liivi lahe teistelt rannakaluritelt,” kinnitab ta. “Lähtudes Euroopa Nõukogu kalanduspoliitikast, mis soodustab rannapüüki vastandina tööstuslikule püügile, peame õigeks Kihnu ja Manija kaluritele oma kvoodi kehtestamist traalipüüdjatele kehtestatud piirkoguste arvelt, sest praegune seis ei toeta Eesti rahvuslikke traditsioone ega lähtu Brüsselis kokku lepitud kalanduspoliitika põhisuundadest.”

Lootust, et värskelt tõrvatud-värvitud alused lõikuskuu lõpus võivad räimevõrgud merre lasta, annab teadmine, et Euroopa Komisjon otsustas anda mullu kasutamata jäänud Liivi lahe räimekvoodi arvelt Eestile täiendava püügivõimaluse. Sellega saab katta Pärnu maakonnas tekkinud ülepüügi ja valitsuse heakskiidu korral anda Kihnu ja Manija kaluritele võimaluse räime väikesemahuliseks sügispüügiks.

Enne jaani toimus põllumajandusministeeriumis kutselist kalapüüki käsitlev ümarlaud ja peagi peaksid samas Laia tänava majas pealinnas saama kokku Liivi lahel kala püüdvate piirkondade esindajad.

“Kohtumisel püütakse saavutada Manija, Kihnu, Pärnu ja Saaremaa kalurite vahel kokkulepe Liivi lahe väheneva räimekvoodi jaotamiseks kõigi osapoolte vahel,” märgib Lambing. “Seega põhimõtteliselt on eraldi räimekvoodi määramine võimalik ja osapooled arutavad seda juba lähiajal.”

MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu juhatuse esimees ja Pärnumaa kutseliste kalurite eestkõneleja Arne Taggo arvab, et kihnlaste soov maakonna kalurkonda ei lõhesta, sest neil tekib sügisräime püügil võimalus ja see peaks rahuldama võrgu- ja mõrrapüügi vajaduse. Muus osas aga seisavad läbirääkimised ees.

“See tõmblemine peaks lõppema, mingi kindlus tulema,” leiab Vahkel. “Kalavarusid peab kaitsma, röövli moodi ei saa tegutseda, aga surve avaldamine käib ainult ühelt poolt ja seadusi mõeldakse selleks, et karistada, meilt lähevad noored mehed Soome kipsi panema, selle asemel et merele kala püüdma minna.”

 

Kalurite soov

Kahe väikesaare, Kihnu ja Manija kutselistele kaluritele määratud ühine räimekvoot võimaldab järgmist:

1. Jätta osa kvoodist sügisese võrguräime püügiks. Senise jaotuse korral kvooti sügispüügiks ei jää ja üks kihnu kultuuri juurde kuuluv ajalooline tava on katkenud.

2. Luua kindlustunde Kihnu saarestikus elavatele kutselistele kaluritele, et nende peredele tagab riik vajaliku teenistuse.

3. Säästa kalavarusid, sest kui kvooti täis ei püüta, lükkub kihnlaste väljapüüdmata kvoot järgmisesse aastasse.

Allikas: SA Kihnu Kultuuri Instituut

 

Räimepüügikvoot Liivi lahes

Põllumajandusministeerium saatis kooskõlastusringile valitsuse määruse muutmise eelnõu, mille järgi võivad kalurid püüda kalapüügiloa alusel Liivi lahes Pärnu maakonnas räime 5990 tonni ja Saare maakonnas 445 tonni.

Määruse eesmärk on jagada 2012. aastasse ülekantud püügivõimalused kaluri kalapüügiloa alusel kala püüdvate isikute vahel eri piirkondades nii, et kaetakse Liivi lahel räime ülepüük selleks aastaks kehtestatud aastase lubatud saagiga võrreldes ja Pärnu maakonna rannakaluritel tekiks võimalus räimepüügi avamiseks sügisperioodil.

Eelmisel aastal toimunud räimepüügi lõplik kogus Liivi lahel oli 14 721 tonni, kvoot 2011. aastaks 15 854 tonni ja lõplikust kvoodist kasutati ära 92,2 protsenti. Eelmisest aastast kanti sellesse aastasse üle 1133 tonni räimekvooti ja tekkis täiendava kvoodi väljajagamise võimalus püüdjate vahel.

Seetõttu on vaja suurendada Liivi lahel kaluri kalapüügiloa alusel 2012. aastal püüda lubatud räimesaagi kogust Pärnu maakonnas 480 tonni võrra ja proportsionaalselt 30 tonni võrra Saare maakonnas, kus tänavu on püütud 73 protsenti valitsuse kehtestatud lubatud saagist.

BNS