Neli luuletajat naerutasid Jaagupis loojuvat päikest

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kivisildniku puhul on raske humoristi lahutada luuletajast.
Kivisildniku puhul on raske humoristi lahutada luuletajast. Foto: Urmas Taul

Jaagupi Kosmonautika keskuses on saamas heaks tavaks kord suve jooksul „Päikeseloojangu“ festivali aegu külla kutsuda luule- ja kirjandushuvilisi ning pakkuda neile näha, kuulata ja isegi käega katsuda päris elusaid luuletajaid.

Seekord ainult mehi, naisi mitte, mis tegi luuletajate käega katsumise võimalikuks õrnemale soole, keda kirjandushuvilise publiku hulka oli tulnud ehk paarikümne jagu. Teist niisama palju kui Kosmonautika keskuse õues laudade taga istet võtnud mehi.

Luuletajaid oli esinemas neli: Kaupo Meiel, Wimberg, Kivisildnik ja õhtu kulgedes hilinemisega kohale jõudnud Jaan Pehk, keda rahvas teab vist rohkem muusikunime Orelipoiss järgi.

Mis nende luuletajatega lahti on

Tõepoolest, mis on luuletajatega lahti, kui nad kutsuvad end kuulama ja muudkui räägivad ja räägivad, viskavad aina nalja ja naerutavad publikut, aga kui järele mõtled, siis adud, et tõelist luulet – riimi ridu, nagu neid koolis klassikutelt pähe tuli tuupida – peaaegu ei kuulnudki.

Niimoodi, nagu vanasti luuletasid Vaarandi, Smuul või – kes see kolmas luuletaja oligi? – ei kirjutatagi vist enam. Või kui kirjutatakse, siis ainult sahtlisse. Või kirjutab veel ainult mõni naine, Doris Kareva näiteks, aga mitte mehed, nagu need neli üleeile Jaagupis Kosmonautika keskuses.

Otsa tegi lahti Meiel, kelle kalambuure ja ootamatuid paradokse võin nautida igal argipäevalgi, sest meie töölauad on kõrvuti Pärnu Postimehes, kus see mees teenib leiba ja sellekõrvast peatoimetaja asetäitja ja arvamustoimetuse juhina.

Luuletamine on Meieli harrastus ajakirjanikutöö kõrval. Või vastupidi. Mine võta kinni, mida öelda kirjamehe kohta, kelle sulest on tulnud juba kolm luulukogu: “Polügrafisti käsiraamat” (2006), “Eesti elulood” (2008) ja “Mu sokid on terved” (2010).

Meiel lubas iga kahe aasta tagant raamatu välja anda, seega jääme ootama, aasta on 2012.

Teisena astus üles Wimberg, kodanikunimega Jaak Urmet, kelle kohta Meiel ütles, et tegu on läbi ja lõhki pealinna poisiga, kuigi Sakus sündinuga. Mees on üllitanud proosat ja luulet, kirjutanud teatrile, telesse ja lastele ning samuti teeninud leiba ajakirjanikuna, nagu Meiel praegu.

Võiks arvata, et vähemalt üks on Wimbergile püha, eesti keel, kuid tema kolm luulekogu räägivad küll muust. Korrektorid, ärge sekkuge! Tema luulekogude pealkirjad räägivad enda eest: “Maaaraamat” (2000), “Kärppsed” (2006), “Eesti köökk” (2010), “Wabastatud Wärsid” (2010).

Kuidas selliselt mehel oodata tõsidust luule lugemisel? Ometi astus just Wimberg neist neljast üles ehk kõige rohkem luuletajana.

Kui Meiel pildus talle ainuomaseid paradokse, luges oma luulet, nagu jutustaks – heas mõttes, mõistagi – kohapeal sündivaid anekdoote, siis Wimberg pakkus riimegi, kohati eht contralikus laadis. See pani mind mõtlema, et Võrromaa miiss Contra, keda õigeks luuletajakski nagu pidada ei oska, on loonud luulelaadi ja selle esitamisviisi, mis leiab üha järgijaid. Tõsi, oma luulet laulvat Wimbergi viisipidamatuses küll süüdistada ei saanud, mistõttu läks üks contralik nali kohe kaotsi. Loodetavasti tegi luule ise selle vajakajäämise kuhjaga tasa.

Kolmandana astus üles Kivisildnik, kodanikunimega Sven Sildnik.

Sajandi ootamatum luulekujund

Minu elunatukese jaoks kuulsin üleeile kõige ootamatumat luulekujundit, mis eales loodud. Selle pakkus Kivisildnik, kes naerutas rahvast nagu Priit Aimla oma parimail päevil, ainult selle vahega, et kui Aimla kirjutaski peaasjalikult nalju lavadel esitamiseks ja luulet rohkem häbenes sahtlisse, siis Kivisildnikus on õnnelikult ühes mõlemad, nii humorist kui luuletaja.

Aga nüüd see kujund! “Saarde vallas Pärnumaal kesk kevadpäikest, kirkust, õiterikkust põis kortsub, tõstab tuju ning võtab aju kuju.”

Sooh. Nii elegantselt peast pükstesse ja seal äratundmisele jõuda oskab ainult poeet. Hea poeet. Ja ma ei pila ega pilka. See oli tõesti hea. Ostke Kivisildnikku, tasub ära!

Tema teoste loetelu on juba nii pikk, et mehe “Kogutud teoste” riiulile paigutamise jaoks tuleks juba praegu kodust välja heita Lenin, Stalin ja Tammsaare takkapihta ja tea, kas siis veel ruumist puudu ei tule.

Paar Kivisildniku oopust siiski loetlen üles: “Märg Viktor” (1989), “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist” (avaldatud 1996 internetis), mis, kui ma ei eksi, tähendas autori jaoks Eesti kirjanike liidust väljaheitmist või sinna mitte vastu võtmist ja paljude eesti kirjanike jaoks, kes olid nõukaaegse tähelepanuga hellitatud, solvangut.

Üleeile ei solvanud Kivisildnik küll kedagi ja kirjanike liidu liikmete nimekirjas peaks ta kenasti ka olema. Või kui ei ole, siis õiendagu minuga lehes.

Mulle endale meeldivad tema “Torti ja aborti” (2007), “Rahvaeepos Kalevipoeg ehk Armastus” (2003) ja “Tali valla ametlik ajalugu” (2005).

Ei pea vist lisama, et Kivisildnikki on leiba teeninud ajakirjanikuna. Selline rikutud mees on ta.

Orelipoisi kord

Orelipoiss, kes sai kuulsamast kuulsamaks Eurovisiooni lauluvõistluse Eesti võistulaulmist peaaegu võites, astus üleeile Jaagupis üles rohkem muusiku kui luuletajana. Luges vähe, laulis rohkem.

Nagu öeldud, Pehk alias Orelipoiss jäi hiljaks, tuli, kui Kivisildnik juba esines. Aga ta tuli. Heasüdamlik ja armastatud, minu teada ka rikkumata, sest pole ajakirjanikuna leiba teeninud.

Käis Otsa-nimelises muusikakoolis, nii et polegi iseõppinud bard.

Usun, et Pehki etteaste oli naerust kõhuvalu esile kutsunud Kivisildniku järel südamlik ja tervislik lõppakord, mille ta viimaks kogu õhtule kitarril lõi.

Kui Meieli etteaste aegu oli ilm vilu ning Wimbergi ja Kivisildniku ajal hakkas pilvede tagant välja pääsenud päike merre vajudes esinejate silmi pimestama, siis Orelipoiss laulis päeva magama, pannes kogu õhtule ilusa punkti.

Meelde tuli Kivisildniku üks luulekogu – “Päike, mis sa õhtul teed” (2003).

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles