Tänavu on Eesti hariduselu üheks märksõnaks kujunenud koolivõrgu korrastamine, mis paratamatult on külvanud ärevust paljudesse peredesse. Mis saab, kui kodulähedane kool suletakse? Kui pikaks venib meie lapse koolitee? Kas koolibussid hakkavad ikka käima? Kas lapsel tuleb õpilaskodus elada või on vaja talle tuba üürida? Kuidas mõjuvad muudatused pere rahakotile? Vahest on targem hoopis kolimisele mõelda?
Niisugused küsimused on teravalt üleval just maapiirkondades. Nii õpilaste endi kui nende vanemate mure oma edasise käekäigu ja tulevikus antava hariduse taseme pärast on igati mõistetav.
Kiirelt vorbitud
Haridusministeerium õigustab kavandatavat reformi arvukate koolihoonete kõrgete ülalpidamiskulude, õpilaste arvu järsu languse, õppekvaliteedi suure kõikuvuse ja õpetajate palgatõusuks lisaraha leidmise vajadusega. Kui neile probleemidele ausalt otsa vaadata, ei saa koolivõrgu korrastamise vajalikkust kuidagi eitada. Aga kindlasti ei ole põhjust kõigega nõus olla, mida ministeerium tahab läbi suruda.
Esmalt leian, et ümberkorraldustega ehk haridussüsteemi siseste muudatustega ei ole võimalik tagada õpetajatele korralikku palgatõusu. Eesti hariduse nurgakiviks on vaieldamatult oma tööd oskavad ja armastavad head õpetajad, kes väärivad märksa paremat palka, kuid vahendeid selleks tuleb leida muudest allikatest. On fakt, et vähemalt esialgu ei anna selline kiirelt vorbitud säästev koolivõrk rahalist efekti.
Enne kui asuda üldhariduse peale kuluvaid summasid kokku hoidma, tuleb võrrelda eri haridusastmetele kuluva raha kogumahtusid. Nimelt on alates 1995. aastast üldharidusele antavad summa kasvanud 4,5 korda, see-eest kutsehariduses on vastav number kosunud 5,6 ja kõrghariduses koguni 6,5 korda. Võib väita, et riik üritab võtta sealt, kuhu ta nagunii on kõige vähem juurde andnud. Kas selline tegutsemine ei meenuta tagurpidi Robin Hoodi?
Reformi vedajad on tõstnud kesksele kohale ökonoomilised kaalutlused, mis aga kasvatavad veelgi hariduslikku kihistumist. Tuleb endale aru anda, et väikeses hajaasustusega riigis ongi kvaliteetse ja võrdseid võimalusi pakkuva hariduse andmine kallis.
Vaja individuaalset lähenemist
Ministeerium on nimetanud reformi aluseks kodulähedase põhikooli ja tugeva gümnaasiumi säilitamise, olles justkui unustanud tugeva põhikooli. Üle Eesti peavad aga kõik koolid pakkuma konkurentsivõimelist haridust.
Pean õigeks, et koolide rahastamine toimuks rohkem vajaduspõhiselt, mis tähendab suuremat tähelepanu maakoolidele, kus õpilastel on sageli linnakooli lastest palju kesisemad võimalused.
Võib tuua näiteks Lõuna-Korea, maailma ühe kõige tulemuslikuma haridussüsteemiga riigi. Lõuna-Korea toetab riigieelarvest laste koolivälist tegevust ja järeltunde ning pöörab suurt tähelepanu neile õpilastele, kes kipuvad teistest maha jääma.
Noored sotsiaaldemokraadid on veendunud, et riik ja omavalitsused peavad kõiki muudatusi kavandades ja ellu viies seadma esiplaanile laste huvid. Ühtegi kooli ei saa enne kinni panna, kui lastele pole tagatud sujuv ja doteeritud koolitransport. Gümnaasiumiõpilastele tuleb vajadusel rajada õpilaskodud ja kindlustada nad tasuta koolitoiduga.
Vägivaldse koolide sulgemise asemel on vaja rakendada individuaalset lähenemist ja mõelda piirkondade elujõu säilitamisele. Riigil tuleb regionaalpoliitilistel eesmärkidel maa-asulate keskkoole ka täiendavalt rahastada, nagu seda teeb Soome. Me ei taha ju, et koolide kadumise tõttu süveneb inimeste maalt linna või siis välismaale rändamine.